Seesama Viidingu luulerida kumises mu peas nagu ennustus, et suvi ei jää tulemata, ehkki pikas ja külmas igitalves vahepeal niiviisi tundus. Umbes nii nagu Muumitrollide talves, kus paistis, et ega enne jaanipäeva õigupoolest sooja päikest loota polegi. Aga nüüd seisame juba keset suurt kevadet.
Tõesti, aina lund lükates või nagu lumekuplis ringi mütates võib meelest minna, mismoodi lõhnab esimene soe kevadõhtu, millist elevust tekitavad järjest maapõuest välja tikkuvad taimetited, esimesed virguvad liblikad ja kõikvõimalikud mutukad, kes kevadel samuti oma elukest naudivad. Alles aegamisi sulab lume alt välja õige kevadetunne. Ja siis meenub taas, mis tunne on teha esimene kevadine rattaring või jooksutiir, pakkida kokku talvevammused, vahetada saapad jälle ketside vastu. Või kui mõnus on hommikukohvi hoopis õues juua. Isegi see tuleb uuesti meelde, kui kõvasti õigupoolest linnud laulda suvatsevad. Tasakesi meenub ka, et on täitsa võimalik veeta päev nii, et polegi kogu aeg pime.
/nginx/o/2021/04/13/13726015t1h29b8.jpg)
/nginx/o/2023/04/14/15256769t1haeb9.jpg)