Kolumn: lapsesuu

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Televiisorist tulevad järjest saated, mille ees on kurjakuulutav teadaanne: “Vajab vanemlikku selgitust”. Vanasti tähendas see, et alla kuutteist keelatud. Ime siis, et noored ainult telefonis istuvadki.

Televisioon vajab vanemlikku selgitust. Aga mitte valimisdebatid ja reklaamid. Neid võivad lapsed vaadata palju kulub. Ilma igasuguse selgituseta. Ja vaatavadki. Peale mida küsis lapselaps minult raske küsimuse. Et üks tädi telekast oli lubanud minu pensioni tõsta neljasaja euro võrra nelja aasta jooksul. Ja teda huvitas, kui palju peab inflatsioon Eestis tõusma selle nelja aasta jooksul, et sellist tulemust saavutada.

Jäin jänni. Ja ütlesin, et viigu esmaspäeval see küsimus matemaatikaõpetaja kätte. Saate kogu klassiga mõned nädalad seda ülesannet lahendada. Nii et need reklaamid peaksid ka hoiatusi – järgnev saade vajab vanemlikku selgitust – ette saama. Eriti üks. Kus täissöönud nägudega tursked mehed, kel pintsakud ei anna kinni, mustad prillid ees, on võtnud rivvi. Ja kenitlevad niimoodi õlgu – et nüüd te alles saate! Siis paneb plikatirts vudinal teise tuppa. Ta arvab, et algab “Ristiisa” film, kus pidavat näidatama verist hobuse pead. Ja tema ei julge seda vaadata.