Nädala lind: ristpart

Kirev ja kogukas, peaaegu väikese hane mõõtu ristpart. Foto: Peep Veedla

Juba märtsis hakkavad esimesed ristpardid rännuteedelt tagasi jõudma, tänavu kohtasin esimesi ristparte 12. märtsil Saaremaa rannikul. Kindlasti ei jää ristpardid lahtiste silmadega liikuvatele loodusesõpradele märkamata, sest nii värvikirevat parti teist polegi.

Lisaks uhkele väljanägemisele on ristpardid oluliselt kogukamad kui teised pardid, peaaegu et väikese hane mõõtu. Ja ega see väga vale võrdlus olegi, sest ristpardi lähisugulaste hulka kuulub ka näiteks Euroopa linnade loodusparkides sageli kohatav vaaraohani. Ka oma kaela pikkuselt, kehahoiakult ja käitumiselt sarnaneb ristpart hanega.

Olgugi et ristpardid on täielikud rannikulinnud, võib rände ajal neid siiski ka pisikestel siseveekogudel kohata. Mõne aasta eest trehvasin kevadisel rändeperioodil üht ristpardipaari Vaeküla farmi juures kraavis solberdamas. See oli muidugi harva esinev juhtum. Rannarahvale on nad aga kindlasti vanad tuttavad, sest sobiva pesakoha leiavad ristpardid sageli just inimeste lähedalt. Olgu selleks siis pööningunurk või aidaalune, õõnsus kiviaias või muu varjuline paik.

Mujal pesitsevad ristpardid koguni urgudes ja nii on tema nimigi mitmes keeles urupart. Kui meie rannikualadel elaks küülikuid, oleks ka siin ristpardil piisavalt sobivaid urge leida. Nende puudumisel sobitavadki nad endale inimtekkelisi urkaid pesapaigaks.

Kui mõni ristpardipaar omale sobivat pesakohta ei leia, võib ette tulla sedagi, et ristpardiema muneb oma munad võõrasse pessa, nagu kägu teeb seda laululindudele. Aga kuna ristpardid munevad kuni 18 muna, võib neid ühte pessa sattuda ikka ilmatuma suur hulk.

Olgugi et ristpardid on täielikud rannikulinnud, võib rände ajal neid siiski ka pisikestel siseveekogudel kohata.

Haudumisaeg on ristpartidel peaaegu kuu aega ning selleks kulub terve mai. Nii kui pojad ära kuivavad, liigub perekond kohe merele, nagu see ikka partidel ja teistel veelindudel käib. Mida kaugemal merest pesa asub, seda ohtlikum see teekond on. Aga pardipojad on vaprad! Merre jõudnuna läheb suureks söömiseks ning põske pista sobib merest palju. Nii putukad, vähilaadsed, teod ja karbid kui ka seemned kõlbavad. Kalad neile toiduks pole.

Esimesed nädalad mööduvad ristpartide elus koos vanematega, aga juuli lõpu poole või augusti alguses siirdub vähemalt üks vanematest sulgima. Kõigil Euroopa ristpartidel on kombeks koguneda sulgimise ajaks Saksamaa ja Hollandi rannikualadele või Bridgwateri lahte Inglismaal. Meie ristpardid suunduvad tõenäoliselt Helgolandi lahte Põhja-Saksamaal. Ligi kuu aega on nad sel ajal lennuvõimetud, küllap tunnevad nad end just seal, kümnete tuhandete kaupa koos, piisavalt turvaliselt. Kui ristpardipaaril õnnestus sulgimisaladele kulgeda üheskoos, saabuvad nad ka kevadel taas koos tagasi pesitsusaladele, sest sarnaselt hanedega moodustavad ka ristpardid püsivaid paare.

Sellepärast kohtamegi kevadel tihtipeale esimesi ristparte juba paarina. Küllap on sama pardipaar, kelle pereelule möödunud aastal kaasa elasime. Ikka isaslind uhke nokakühmuga, aga kaunid punased nokad on mõlemal. Selles veendumiseks on võimalused meie rannakülades, olgu Käsmus, Vergis või mujal, täiesti olemas.

Naabrimees

Ristpart pole luterlane,

pole üldse usklik,

inimene nime paneb

seosetultki kuskilt.

Aga kõige kaunim part

võib tema kohta öelda,

ühtki parti kaunimat

ei oska välja mõelda.

Juba märtsis saabub randa,

kivi otsa astub,

häälele võib voli anda,

kaagutamist kostub.

Pööningule pääs on lahti,

ema pessa potsab,

isapart on ennast vahti

seadnud korstna otsa.

Nii meil ristpart naabrimees,

kuni koorund pojad,

edasi neid ootvad ees

lahesopi rajad.

Luuletus pärineb Peep Veedla 2021. aastal ilmunud linnuvärsside raamatust “Laululuige lummuses”.