Kaelakuti Kafkaga

Gregor Samsal (Märten Matsu) on üks suur küsimus: miks te minuga niiviisi teete? Foto: Kalev Lilleorg

Poolteist tundi tulevärki Rakvere teatri laval on läbi saanud. Näitlejad tulevad kummardama, nii ka kunstnik, helilooja, dramaturg, video- ja valgusemeistrid, lavastaja. Kõik on rõõmsad, esietendus ju. Ainult üks mees seal õnnelikus rivis ei naerata, justkui oleks mõtetega purgatooriumi jäänud. See on Gregori osatäitja Märten Matsu.

Vaatajal on hea meel, et näitleja on täie tervise juures ja püsti püsib pärast sellist kukkumise, tümitamise, rabelemise, ronimise, roomamise, kaklemise, rippumise, jooksmise kaskaadi. Kui Gregoril õnnestuski etenduse kestel paar nappi sõna poetada, siis kõlas see kui üks suur küsimus – miks te minuga niiviisi teete? Ta küsis seda hästi vaikse häälega, kübeke üllatunult. Kõik ta läbielamised jäid keha kanda ja liikumise sisse (liikumisjuht Olga Privis). Ja neid mütsatusi ma kuulsin, vahel ka hingeldamist, ise hoidsin hinge kinni.

Kafka “Metamorfoosi” näikse teadvat iga kirjaoskaja, see on lugu üleöö putukaks muundunud noormehest ja tema perekonnast. Sinu lähedane on järsku lülijalgne, kuidas sellega toime tulla. Laval tavaliselt ei tuldagi toime, putuka kostüüm ja grimm kisuvad koomiliseks ning Kafka lugu laguneb laiali. Seekord on lavastaja valinud teise tee – ainus normaalne on “putukas” Gregor Samsa ise. Teisenenud on perekond, kes sisseõpitud käitumismustrit enam kasutada ei saa ja haistab ohtu oma heaolule.