Juhtkiri: kui pühapaik pole püha

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Igal kevadel põrkuvad kalmistutel käijad sellega, et vahepeal on lähedaste kalmudele viidud lilled ja küünlad ära varastatud. Tavalises inimeses tekitab selline käitumine õõvastust ja segadust, sest kuigi igasugune vargus on lubamatu ja häbiväärne, muutub tegu eriti inetuks, kui varastatakse rahupaigast – kalmistult.

Lapsi õpetatakse maast madalast, et kalmistutel ei joosta ega lärmata ning kalmistult ei viida midagi koju. See teadmine on miski, mis antud kaasa emapiimaga. Võõra inimese kalmult millegi võtmine on aga üks kõige madalamat sorti tegu, millega isegi vanglas oleks pättidel piinlik kiidelda.

Raske on ette kujutada, et lillekimbu vargus vargale mingit rahalist kasu võiks tuua. Veelgi hullem oleks varastatud lilled oma sugulase viimsele puhkepaigale asetada. Sellega saab justkui määritud ka lahkunu mälestus, temagi muutub osaks kuriteost.