Köögivilja- või lillepeenrad rikastavad, mitte ei ohusta pärandit

Helena Kaldre. Foto: Kadri Purje

Maa sees ei ole ainult vihmaussid ega kivid. Maapind võib peita endas palju rohkemat – seal leidub jälgi kunagi elanud inimeste elutegevusest. Nemad ehitasid, elasid ja olid samamoodi. Paljud aiapidajad on leidnud maad kaevates roostes naelu või vanaema supitaldriku tükke, mis kunagi koos prügiga aianurka kompostihunnikusse visati ning siis koos mullaga uuesti peenra- või rohumaale sattunud on. On aga kohti, kus need kunagistest elanikest jäänud jäljed ulatuvad ajas kaugemale tagasi, olles isegi sadu või tuhandeid aastaid vanad. Kohad, mis on meile teada kunagiste elu- ja tegevuspaikadena ja mis mineviku kohta väärtuslikku informatsiooni pakuvad, on võetud riikliku kaitse alla arheoloogiamälestistena.

Selliste paikade pinnases võib leiduda esemeid, kuid ka hoonete jäänuseid, müüre jm. Tegu võib olla näiteks sajandeid vana elukoha, matmispaiga, pühakoha, linnuse või pelgupaigaga. Sellised paigad võivad asuda tänastes linnades ja külades, põldudel, metsas, veekogudes või rabades. Praegu on riikliku kaitse all üle 6000 arheoloogia­mälestise, kuid õigupoolest tuleb igal aastal Eestis välja uusi arheoloogilisi leide ja jälgi minevikuinimeste tegevustest, millest seni teave puudus. Eesti ajalugu on väga rikas.

Lillepeenar pärandit ei ohusta