Ahjualused ettevõtjad

Mihkel Kangur. Foto: Erakogu

Eestis on üha sagedasemaks muutunud arendustega kaasnevad vastasseisud. Vastasseisude sagedasteks põhjusteks on kohalike elanike vastuseis oma elukeskkonnas toimuvatele muutustele. Selliste kodanike sildistamiseks on kasutusele võetud mõiste NIMBY – not in my backyard. Eesti keelde on seda tõlgitud kui “mitte minu tagahoovi”.

Ükskõik millise arendusega muutub kohalike inimeste elukeskkond ja neil on loomulikult õigus seista oma keskkonna puhtuse eest. Teadusuuringud on aga näidanud, et inimesed on arenduste suhtes oluliselt leplikumad, kui nad mõistavad arendustegevuse olulisust üldsusele laiemalt ja nad tajuvad, et nendega käitutakse ausalt. Seetõttu on NIMBY silt sageli lihtsalt märk arendajate arrogantsusest ja kohalike elanike huvidega mittearvestamisest. Konfliktide allikaks on sageli emotsionaalsed ja mittemateriaalsed väärtused – kodutunnet ei anna rahas mõõta. Kuid see ei tähenda, et seda olemas pole. Kodutundele tugineb lojaalsus riigile, kaitsetahe. Kas need on rahas mõõdetavad?

Ükski kohalik elanik pole käivitanud protsesse, mis on viinud NIMBY konfliktini. Selle on alati käivitanud need, kes on alustanud arendustegevusega. Kuidas peaks sildistama neid ettevõtjaid, kes oma arrogantsuses üritavad kohalikele elanikele lihtsalt mütsi silmile tõmmata, alavääristades neid, valetades? Kuidas peaks nimetama edaspidi Ragn-Sellsi, kes soovib Lepnale rajada rehvipurustustehast ja kelle esindaja kohalike elanikega kohtumisel väitis kaljukindlalt, et purustama hakatakse ainult Eestist kokku kogutud rehve?