Nädala kaja: minu unistuste Rakvere on pealinn

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Marianne Loorents

Kas me julgeme ja kas me oskame unistada? Mõtlesin sellele kolmapäeval Rakvere Teatrikohvikus, kui Virumaa Teataja ja Rakvere teatri ühiselt korraldatud aruteluringis Lääne-Virumaa identiteedi ja maine teemalisi mõtteavaldusi kuulasin. Me elame imelises paigas: kiviviske kaugusel on meri, naabermaakonna tehismägedele rajatud suusanõlvad, kaunis loodus. Kui kivi pisut tugevamini visata, pole pealinngi teab mis kaugel. Meil on kõik hästi.

Aga meil ei ole unistusi. Võimalik, et isegi on, aga me ei oska neid väljendada, et seeläbi areneda ja mitte oma ilusas ja mugavas konnatiigis unne suikuda. Unistamine on omamoodi loomine. Unistada saab ju sellest, mida parasjagu pole, kuid mis mõtete ja kujutelmade kaudu ellu ärkab. Kõik, mis ärkab ellu mõtetes, on aga sammukese võrra lähemal reaalsuseks saamisele.

Unistamisel on üks huvitav omadus veel. Sellel on kombeks nakatada teisi. Pean lugu inimestest, kes põlevad ereda leegiga, sest nende kuumuses põlen ka mina. Üksi jääb leek kängu, see ei saa enam õhku, hingitseb veidi ja kustub, lappa ajalehepaberit peale nii palju kui tahad. Järele jääb vaid veidi vingu.