“Varahommik. Avan külaliskorteris akna. Tuppa tungib kevadiselt värsket õhku. Linnulaul. Aprill. Kevad on mu lemmikaastaaeg. Teen kiire kohvi, hüppan pesust läbi ja lähen jalutama. Vaja “Tarvas” üle vaadata ja teatripargile tiir peale teha. On karge, natuke tuuline, aga päikesepaisteline hommik. Paari tunni pärast algab proov.
Kolumn: minu Rakvere
Lähen täna proovi hea energia ja enesetundega. Oleme millegi ilusa – ja mulle tundub, et ka olulise – sünnile väga lähedal. Üht-teist on vaja veel täpsustada, mõned otsad kokku sõlmida. Aga tunne on, et tervik hakkab kuju võtma. Teemad ja tegelased joonistuvad juba välja, lugu on muutunud jälgitavaks. Nädal on veel proovimiseks, siis tuleb publik saali ja saabub tõetund. Loodan, et “Metamorfoos” leiab oma publiku ja näitlejad saavad lavastust palju mängida. Mul on küll huvitav. Loodan, et vaatajal ka. Kuigi teemad on rasked ja südantlõhestavad, on protsess olnud kuidagi valutu. Hästi intiimne ning fokuseeritud.”
Niimoodi kirjutasin oma proovipäevikusse mõne nädala eest. Nüüd saab asjale tagasi vaadata. Ja selles tagasivaates tundub, et Rakveres on alati mõnus. Keskkonna ja inimeste pärast mõnus. Nii loomingulises kui inimlikus plaanis. Kuidagi turvaline. Vist sellepärast, et on usaldus. Kuigi tulin väljastpoolt, tekkis minus üsna ruttu tunne, et olen oma. See tunne tekkis muidugi juba “Robin Hoodi” proovide ajal.