Juhtkiri: inimesed loomade keskel

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Vanas heas Vera Tšaplina lasteraamatus “Zoopargi kasvandikud” on lugu, kuidas vanaisa leidis metsast rebasepoja, tõi selle koju ja oli pärast püha viha täis, et loom ei oska käituda. Lapsena meeldis selles loos paljudele lihtsalt rebane, nüüd aga ajab sellele loole mõeldes hinge täis see, et vanaisa ise ei osanud käituda: niimoodi ju ei tehta! Hea, et tänapäeval korratakse ja korrutatakse igal aastal meedias, et metsloomapoegi ei tohi koju tuua, ehk jätab seepeale nii mõnigi vanaisa looma tema emale alles.

Metsloomi satub inimeste teele igal kevadel, midagi erakordset selles ju ei ole. Seda, et loomi meie keskel palju on, näitas ka riigi kaitseinvesteeringute keskuse põdrapabulaseire. Keskpolügooni lagealadelt on põdrad metsa pagenud, aga tundub, et nad elavad seal hästi. Ent kui vaadata suurulukitega juhtunud liiklusõnnetusi, joonistub selgelt välja tendents, et paljud neist harjutusaladel elutsevatest põtradest ja kitsedest satuvad auto ette. Nii Läsna kandis Tallinna–Narva maanteel (9 põtra, 3 metssiga, 8 kitse) kui ka Tapa–Loobu teel (7 metskitse), on hukkunud palju loomi. Oma osa siin polügoonil on.

Inimeste keskele sattunud metsloomaga kohtudes on selles, kuidas olukord laheneb, oma osa ka kahejalgsel. Kas minna igast kohtumisest paanikasse ja arvata, et nüüd ongi Eestis metsad kõik maha võetud ja loomad ronivad sellepärast asulatesse, või võtta asja mõistusega ning teadvustada endale, et sellel planeedil elutsevad lisaks inimesele teisedki liigid.