Saan aru, et keegi ei jälgi “MasterChefi” selleks, et näha žüriiliikmete viisakaid seletusi, miks üks või teine roog ei maitsenud – iga väiksemgi emotsioon peab saama korraliku vindi peale, sest pisarad on parim garneering. Tõsi ta on, et ka päris köökides ei hoita emotsioone sugugi vaka all.
Aga miks peab iga sellise võistlusmängu soundtrack olema laenatud mingist trillerist? Kui juba esimeses eelvooru saates kõlab taustaks selline paugutamine, nagu keegi hakkaks sõitma mootorrattaga läbi pilvelõhkuja akna, et siis lendava helikopteri teliku külge kõõluma jääda, siis millega kogu võistlus veel kulmineeruma peaks? Südameatakiga?
/nginx/o/2023/05/08/15306636t1hf18e.jpg)