Kolumn: tuleb su juurde, tunneb su ära. (Doris Kareva)

Teet Suur. Foto: Ain Liiva

Öeldakse, et aeg käib omasoodu. Teadagi, seda teeb ta oma tikk-takk-sammudega. Aja liikumise ja kulgemise tajumiseks tuleb ajavoos veidi paigal püsida, nii näedki vaevumärgatavaid muutusi enda ümber. On siis selleks kaugelt koju tulijat tervitav puu, mis oli istutades vaid vitsaraag, või inimesed, kes äkki paistavad oma kasvu kaotanud, justkui kokku kuivanud. Öeldakse ka, et aeg töötab inimeste kahjuks: näeme seda neis, kes meie teele on määratud või sattunud, aga rohkem ehk ikkagi vastupidi. Kelle teele me ise oleme (ette) jäänud.

Ajahamba töö teevad ära lugematud päikesetõusud ja -loojangud. Ühelt poolt palju UV-kiiri koos valgusega, mis pleegitavad, vanandavad narmendavaks; aeg muudab hapraks ka moodsaimad materjalid, hööveldab puidu halli paatinana tolmuks, enne koorib veel maha sellelt turris värvi. Külmad ööd ja veeudu, roostetav metall ja murenev kivi ...

Kulume ka ise – mitte ainult liigesed, vaid ka süda. Ühtviisi kulub ta nii suurest murest kui ka suurest rõõmust; pikad ja lühikesed (üle)koormused, loetud südamelöögid. Kõige selle keskel on meil kasutada vaid praegune hetk, mis on siin ja praegu. Tulevikku ja veel vähem minevikku käsutada me ei saa. Kui pikad on aastad, oleneb sellest, kui palju neis on elu: tegusid, saavutusi, kogetud emotsioone, korjatud teadmisi. On väärt oskus ja anne need kõik oma ajajoonele mahutada.