
Öeldakse, et aeg käib omasoodu. Teadagi, seda teeb ta oma tikk-takk-sammudega. Aja liikumise ja kulgemise tajumiseks tuleb ajavoos veidi paigal püsida, nii näedki vaevumärgatavaid muutusi enda ümber. On siis selleks kaugelt koju tulijat tervitav puu, mis oli istutades vaid vitsaraag, või inimesed, kes äkki paistavad oma kasvu kaotanud, justkui kokku kuivanud. Öeldakse ka, et aeg töötab inimeste kahjuks: näeme seda neis, kes meie teele on määratud või sattunud, aga rohkem ehk ikkagi vastupidi. Kelle teele me ise oleme (ette) jäänud.