Laupäeval tähistab veerandsaja aasta täitumist Haljala rahvatantsurühm Segapidi, mis oma pika tegutsemisaja jooksul on kulutanud lavalaudu ja pastlataldu peale kodumaa nii mõneski eksootilisemas ja kaugemas paigas.
Segapidi veerandsada ehk pastlad viledaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Segapidi tantsurühm alustas seoses uue kultuurimaja valmimisega. “Esimesed aastad olid vaiksemad, kolmandast aastast hakkas rühm suurenema. Eestvedajaks oli Pille Nõmme, kes praegu tegeleb Sõmerul rivitantsuga. Siis aga tulid rühma juhendajal elumuutused – abiellumine ja lapse sünd – ning vaja läks uut inimest, kes tantsijaid tagant utsitaks,” meenutas pikaaegne tantsija Sirje Liivak.
Pille Nõmmele järgnes juhendajana Sirje Vabamägi ja temale omakorda toonane rahvamaja juhataja Elve Veldi. “Et tegin sel ajal tantse keskkooli segarühmaga, siis Elve palvel võtsin ka Segapidi enda hoolde,” ütles tantsurühma praegune juhendaja Tiiu Torpan.
Rühma edu sõltub tantsijate meelest eelkõige juhendaja oskustest ja kogemustest, nii hinnataksegi Tiiu Torpanit tema kogemustepagasi ja kõva distsipliini pärast.
“Põhiline arenemine algas just Tiiu tulekuga, distsipliin rühmal muutus,” selgitasid tantsijad Segapidi edu tagamaid.
Rahvatants olevat ka omamoodi sotsialiseerumise üritus, ja kui varem kulunud daamidel pool prooviajast jutuvestmisele, siis nüüd seda muret tantsurühma meesliikmete arvates enam pole, sest kord on majas.
Torpani enda sõnul võib kõva distsipliini tunnetamise taga olla tema vali hääl, millega proove tuleb juhendada. “Kogu aeg peab ju muusikast üle kõnelema, aga siis arvatakse, et ma kisun riidu üles.” Segapidi tantsurühma seltskond püsib üsna stabiilne. Tantsurühma liikme Martti Samolbergi sõnul jagunevad tantsijad pooleks: on kohalikke inimesi ja neid, kes käivad kusagilt kaugemalt Haljalasse. Nendel on põhjuseks enamasti see, et ollakse elumuutuste tõttu kolinud, kuid armsast tantsurühmast loobuda ei taheta. Mõne tantsija meenutuste järgi on olnud ka aegu, kus Haljala kohalikke käis tantsimas vähem kui neid, kes väljastpoolt sõidu iganädalasele proovile ette võtsid.
Lisaks Lääne-Virumaa oma inimestele olevat Segapidis tantsijaid, kes käivad suisa Tallinnast ja Sauelt kaks korda nädalas Haljalas tantsuproovis. Küsimusele, millest selline kirg Segapidi vastu, vastasid osalejad ühiselt, et selle mõistmiseks tuleb ise mõnda aega rühma tegemistes kaasa lüüa.
Rühma kauaaegse meesliikme Tarmo Loodi sõnul võib aga kindlalt väita, et Segapidi mehed peavad tunduvalt stabiilsemana vastu kui naised.
Mis hoiab meesterahvaid Segapidis? “Tantsimine aitab kehakaalu normis hoida,” ütles naljatledes Peeter Orgmets. Teised taipasid lisada, et kiilaspäisuse vastu tantsust siiski abi ei saa.
Peamine põhjus peitub tegelikult selles, et Segapidi on üks vahva kamp, mille tegemised ei piirdu sugugi ainult paar korda nädalas prooviskäimise ja esinemistega.
“Kui võtta tagasi eelmise juubelini, mis oli viie aasta eest,” kõneles Martti Samolberg, “siis võib üles lugeda 66 üritust. Seegi näitab, et Segapidi elu ei ole üksnes trennid, vaid me võtame osa ka talgutest, heategevusüritustest, rattamatkadest. Seltsielu on tantsuproovidest vaata et veel tähtsam.”
Peeter Orgmets lisas, et unustada ei maksa ka meeste õlle- ja maleõhtuid, neid olevat plaanis veelgi.
Segapidist kõigest tantsulusti otsijaid seega ei leia, kuid ühine keel ja meel aitavad jalakeerutusele ja sammuseadmisele paremini kaasa.
Tiiu Torpani arvates pole 66 üritust viie aasta kohta sugugi palju, sest väikestel maarühmadel ei ole nii rohkesti võimalusi kui suurtes linnades. “Tallinna rühmad esinevad iga nädal, pidevalt on kuskil mingid avamised ja üritused. Vahemaid saab läbida kas või trammiga. Meie oma kodukandis nii palju esineda ei saa ja väljasõidud on läinud jubedalt kalliks,” põhjendas ta.
Tema sõnul tuleb alati ikka pikalt mõelda, kas minna esinema või mitte, just majanduslikust vaatenurgast. Näitena tõi Torpan talvise tantsupeo Kohtla-Nõmmel, kus on varem korra küll osaletud, kuid kust jäädi sel aastal rahanappuse tõttu kõrvale. Oluliseks motivaatoriks võib tantsurühma pillimängija Merle Eberharti arvates olla tantsufestivalidel käimine ning sama meelt on ka tantsijad. “Festivalidel on alati kordumatu publik, rühm saab ühe festivaliga oma esinemisvajaduse peaaegu täis,” lausus Segapidi juhendaja. Tantsijate sõnul on festivalilt saadud positiivne laeng alati pikalt meeles.
Viie aasta jooksul on Segapidi käinud tantsufestivalil Bulgaarias, Egiptuses, Peterburis, Indoneesias, Valgevenes ja Ahvenamaal.
Välisriigis esinemine ei ole aga nii hõlpus, et lihtsalt istud lennukisse ja sõidad – selleks tuleb saada Eesti Rahvuslikult Folkloorinõukogult CIOFF Estonia kategooria tunnistus, mida uuendatakse iga kolme aasta tagant ülevaatustel. Tunnistus annab õiguse esindada eesti folkloori välisriigis.
Välisriikides esinemine on andnud lisaks silmaringi avardavale kultuurikogemusele ka ühiseid humoorikaid seiku, mida meenutada. Enamasti on kentsakad olukorrad olnud seotud riiete mahaununemise või kaotsiminekuga, nii on näiteks mõni meesterahvas pidanud esinema juhendaja valgetes sukkpükstes.
“Oli valida kahe paari sukkpükste vahel, kuid ühed olid nii õhukesed, et karvased sääred paistsid sealt läbi,” meenutas Torpan naerdes.
Tantsufestivalidelt on meelde jäänud ka olukorrad, kus eestlaste rahvariided ja -pillid on tekitanud huvi ja küsimusi. Nii meenus Merle Eberhartile situatsioon, kus tal tuli lennujaamas jauramit mängida, tõestamaks ametnikele, et see on ikka muusikariist, mitte relv.
Eesti rahvariided on olnud tähelepanu keskpunktis aga maailmas nii mitmeski paigas, kus teiste kultuuride esindajad on soovinud pildile jäädvustada just nimelt meie tantsijaid.
Seda, et tantsuind Segapidi jalakeerutajatest lahkuks, karta ei ole, kuna vaikselt mõlgutatakse ka juba uue festivali plaane, millega täpsemalt avalikkuse ette küll veel ei tulda.