Abielust, võrdsusest ja armastusest

Mart Rauba. Foto: Marianne Loorents

Nagu ühes väikekodanlikus väikelinnas elavale mehepojale kohane, tahaksin kõigepealt toonitada, et olen naha ja karvadega heteroseksuaal. Ma ei saa kunagi lõpuni mõista, mis tunne on kuuluda nii markantsesse vähemusse nagu LGBT+ seda on. Pole minu tass meest. Aga mis siis, kui oleks?

Perekonnaseaduse muutmise eelnõu läbis riigikogus esimese lugemise. Kui näpuga järge ei ajaks, siis täpselt ei teakski, mitmes see nüüd oli. Tundub, et räägitud on sellest kogu aeg. Miks pälvib ühe ühiskondliku teenuse senisest õiglasema osutamise plaan nii palju tähelepanu ja sütitab nii palju emotsioone, eriti just neis, keda see teema otseselt ei puuduta? Või õigemini – miks nad ometi leiavad, et see neid ikkagi puudutab? Ja miks leiavad nii paljud, et kaks eelmist küsimust on provotseerivad?

Olgu kõigepealt öeldud üks kuldreegel, mille järgimine garanteerib lihtsama elu sajal protsendil juhtudest. Inimesel ei pea olema arvamust ega seisukohta absoluutselt igal teemal. Ei saa olla ega pea olema. Üldjuhul see reegel ei vajagi üle kordamist, sest aega pole kellelegi ülearu kingitud. Surivoodil vaevalt keegi kahetseb, et ta ei panustanud rohkem aega internetikommentaariumis, kärss mudas, püherdamisele. Aga miks siis homoseksuaalsuse temaatika nii paljud nii emotsionaalseks muudab?