Nädala kaja: vati sees kasvanud põlvkond

Siim Mihailov.  Foto: Ain Liiva

Koolipõlvest mäletan veel seda aega, kui vanemate klasside õpilased käisid kevadel ja suvel kooli katseaias praktikal. Maakooli lastele ei tundunud see midagi müstilist. Pigem tekkis küsimus, miks seda teha tuleb, sest kodus saab niikuinii näpud mullaseks teha. Suuresti kasvatati tollal aed- ja juurviljad ikkagi oma põldudel. Kasutusel oli veel töökorras ja enamasti nõukogudeaegne tehnika.

Miskipärast jäi katseaiandus pikkadeks aastateks soiku ja nüüd on vahva näha, et lasteaedades on üha enam hakatud tegelema potipõllundusega. Veel rohkem teeb südame soojaks, kui lasteaia õue pannakse püsti kasvuhoone. Hariduse valdkonnas esitatakse tihtilugu küsimus, miks ja mida noortele õpetada. Aga mis siis, kui õpetaks elu ennast? Seda, kuidas see käib ja milline on.

Kui natuke ironiseerida, siis võib rääkida sellest, et meie ümber on lapsi, kelle arvates piim ja kartul tulevad poest. Õnneks käivad õpilased üsna usinalt ikkagi väljasõitudel ja lisaks harivale aspektile on neis käikudes kindlasti teatud kogus meelelahutust. Võrreldes suhteliselt steriilse kooliklassiga on laut ja karjamaa ju hoopis teistsugune keskkond. Seal astutakse, kummikud jalas, lehmakook talla küljes. Ja see kirjeldamatu lõhn ... Seda ei saa mitte kuidagi õpikusse trükkida või edasi anda. Selliseid asju peab oma silmaga nägema ja omal nahal kogema.