Kolumn: kiusamisest vabaks

Kaili Õunapuu-Seidelberg. Foto: Ain Liiva

Seekordse mõtte kolumni kirjutamiseks sain lõppenud nädalal rohket tähelepanu pälvinud peksmisest Viljandis, kus eri vanuses poiste konflikt viis füüsilise vägivallani. Mis tegelikult juhtus, on politsei ülesanne välja uurida, kuid tihti on sellistes olukordades põhjuseks kiusamine.

Ilmselt leidub vähe neid, kes elu jooksul pole end tundnud rohkem või vähem kiusatuna. Kahjuks seostuvad ka minu enda põhikooli lõpuaastate mälestused just nimelt kiusamisega: kiusati klassi- ja koolikaaslasi, õpetajaid. Ja tegelikult oli ka vastupidist: ka õpetajad sildistasid õpilasi ja suhtusid mõnesse õpilasse alati eelarvamusega. Sellele tagantjärele mõelda on päris kurb ning kindlasti ei soovi ma oma lastele sellist kooliaega.

Lastele suunatud kiusamist ennetavaid programme on Eestis tegelikult päris mitu, näiteks veab Lastekaitse Liit eest programmi «Kiusamisest vabaks», mille eesmärk on laste riskikäitumist ennetada ja lastes arendada kiusamisvaba käitumiskultuuri: sallivust, hoolivust ja julgust sekkuda. SA Kiusamisvaba Kool on aga oma missiooniks võtnud kiusamist ennetades ja peatades luua Eesti lastele turvaline ja hoolivusega sillutatud haridustee.