See, kui meid tabab elus mõni ootamatu olukord, on täiesti normaalne. Meie mõistus ujutatakse informatsiooniga sedavõrd üle, et toimetama hakkab nii-öelda reptiili aju. Seal on peidus kõik vajalik selleks, et ellu jääda. Kas tuleks võidelda, põgeneda või tarduda? Tihti jääb pinnale tardumus – kui ma nüüd midagi ei tee, siis oht ehk näiteks karu ei näe mind ja jätkab oma teekonda mind segamata. Nii käib see ka muudel elujuhtudel – lihtsalt tardutakse ja ei tehta midagi.
Kaitseväes ette tulnud õnnetuse – kirjutame sellest tänases lehes – võib kindlasti lugeda õnnelikult lõppenuks, sest lahinglaskmised on suure riskiastmega tegevused, kus valearvestuse korral võibki surma saada. Õnneks nii ei läinud. See aga, et kaitsevägi juhtunut esialgu varjata püüdis, on asja negatiivne külg. Ajakirjanikud pole miskid imeloomad, kelle eest peab informatsiooni peitma. Miks me kirjutame? Eks ikka selleks, et ringlema ei läheks külamehe variant ega ettekujutus, kuidas asjad «päriselt» juhtusid.
