Repliik: õnn on näha mesilast

Inna Grünfeldt. Foto: Meelis Meilbaum

Õnn on näha mesilast sinu istutatud lillel. Niisugune läkitus veebis. Võibolla tehisintellekt loeb mu mõtteid? Tõsi, ma pole suurem asi lilleistutaja, piirdun püsikute, ise saabunud nurmenukkude ja karikakardega ega väsi imetlemast võililli. Mesilasi ja teisi sumisejaid jälgin mõnuga.

Ajaga on tulnud tarkus, et kui ise rahu säilitada, on mesimumm sõbralik ning isegi herilane pole teab mis tigedik, lihtsalt veidi koleeriline ja kurja näoga. Viimati sain sutsu mitte kevadel ega suvel, vaid hoopis keset talve, kui juhtusin häirima ahjupuudega tuppa sattunud ja kardinasse peitunud herilase unerahu.

Teadlased ei väsi rääkimast, et maakera saatus on mesilaste tiibadel. Kaovad mesilased, pole inimesel enam pikka pidu. Ökoloogid tuletavad meelde, et saame ise teha väikeseid samme mesilaste, putukate-mutukate, iseenda ja koduplaneedi heaks. Näiteks sättida aiailuideaal looduslikumaks ja hoida robotniidukid ohjes, et nad ei saaks kõike aias elavat surnuks tükeldada.