Enamjaolt on – vähemalt Rakvere kohvikutes – lastesõbralikkusest asi üsna kaugel. Tundub, et söögikoha omanik on kuulnud, et lastele meeldib näiteks värvida. Okei, panen värvipliiatsid kuhugi nurka. Veits A4 pabereid ka. Hea odav lahendus. Aga sealt edasi ei viitsi enam jälgida, kas need pliiatsid ka teritatud on või saab neid üldse enam kasutada. Või et pistaks teritaja ka sinna pliiatsite kõrvale? Oh ei!
Mõni kohvik on «lastenurga» lahendanud ilmselt tavaariga, mille eelmised kohvikukülastajad on maha jätnud. Nii pakutakse pisikestele klientidele ajaviiteks kellegi katkisi vanu päikeseprille, katkist hüppenööri (mida sellega kohvikus üleüldse peale hakata, jääb saladuseks), katkisi beebimänguasju ja muud, ütleme otse, prügi. Häbi!