Nädala kaja: igaühele oma suvi

Mart Rauba. Foto: Marianne Loorents

Juhtus nii, et saabus juuni. Kalendrisuveni on tiba veel minna, aga de facto suve saime juba maikuus natukene maitsta.

Esimese suvekuu esimesed päevad tõid küll jahedust ja vihma, aga Eesti suve kontrastidega oleme juba ammu harjunud. Vihma on vaja, et võrsuks vili ja külateed ei tolmaks, et pooleteise kuu pärast oleks metsad täis marju ja kukeseeni. Äike peab ära lööma, et ülejäänud suve saaks kivi peal istuda, nagu vanarahvas rääkida teadis. Tuult on ka kindlasti kellelegi vaja, kuigi täpselt ei tea, kellele. Nurisemine pole kunagi ilmataadi tegutsemist mõjutanud ja puhkusepäevade oskuslik valik on alati olnud investeering üllatusmunasse. Välismaale puhkama sõites võib ka teinekord avastada, et muist päevi tuleb hotelliaknast väljamaa sademeid jälgida. Kodu- või suvilaaknast on see mõnevõrra odavam.

Juuni on koolilõpetajate kuu. Eksamid, aktused ja lõpupeod. Kleidid, pintsakud ja lilled. Sisseastumised ja tulevikuplaanid. Juuni on jaanipidude ja valgete ööde kuu. Külakiige nagin ja läheduses mürtsuv simman. Lõkkest taevasse tõusvad sädemed ja inimeste hõiked. Sääsed, jaanimardikad ja ekspeditsioonid sõnajalaõie leidmiseks.