Nädala kaja: Präänikuga kriimusilmakiisu

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Aastaringi saab jaotada mitut moodi. Aastat kuudeks, nädalateks ja päevadeks jagades, õpiveerandeid kontrolltöödeks ja hinneteks konverteerides, jõulust jaani liikudes või pungadest esimeste lumehelvesteni aega mõõtes. Olgu jaotus missugune tahes, juuni toob endaga sirelid ja suvevaheaja­elevuse.

Toosama elevus saabub ka siis, kui endal kooliaeg seljataga. Raamatukogus kerkivad laenutuslaual tagastatavate õpikute lõpmatud kuhjad. Koolimajade ümber vuravad uljalt värskelt rattaloa saanud koolijütsid, palliplatsidel põrgatavad eksamiteks õppimise vahepeal lõpuklasside vibalikud. Kodused kirjutuslauad jäävad kooliasjadest aina tühjemaks, et teha ruumi legodele, meisterdustele, koomiksitele, kõikvõimalikele rannast ja metsaradadelt kogutud aaretele, mängudele, mis võivad väldata päevi. Lasteaiapõnnid saavad koju talve jooksul valminud kunstitööde portsud ja vahetavad kummikud-tossud sandaalide vastu, et liivakastis uusi mänge ja maailmu looma asuda, mõni õnnelikum päevaunele isegi mitte mõtlemata. Ja koolilaste päevad on täis väljasõite, seiklusi, projekti- ja spordipäevi ning kõikvõimalikke ettevõtmisi, mis ennustavad kooliaasta viimast aktust ja sellele järgnevat suure suve tulekut. Ses on kergust, elevust ja lusti, mis ajab itsitama. Lapselikku vabadust, mil kolm suvekuud võivad tunduda aastatepikkusena, kus ühes päevaski on koos rohkem mänge, seiklust ja fantaasiat kui Narnias ja Sigatüüka lossis kokku. Täiskasvanumaailmas saab laste kõrval päris koolivaheajaelevust vaid nuusutada. Meenub küll tunne ja südamevärin, aga need ise on siiski jäänud lõpuni kordumatuks ja kättesaamatuks.

Kui oleks tookord kännu otsas keegi hoopis ümisenud, et head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm – äkki oleks paisid enam jätkunud?