Kolumn: nähtamatud inimesed

Urmas Lennuk. Foto: Ain Liiva

Maailmas on 8 miljardit inimest ja väidetavalt oleme mingis osas kõik absoluutselt erinevad. Igapäevaselt me sellele muidugi ei mõtle. Igapäevaselt armastame ikka teisi enda ümber liigitada – see on nagu see ... Need ongi sellised inimesed ... Aga see ei muuda fakti, et iga inimese elu on tema enda jaoks alati unikaalne. Tegelikult on iga inimese käitumisel täiesti omad põhjused.

Viimasel ajal olen mõelnud, et miks meil leidub nõnda palju inimesi, kes vihkavad võõraid, püüavad meeleheitlikult kaitsta abielu mõistet või peavad õigeks ainult konservatiivset maailmakorda. Muidugi on inimesel vajadus mingi stabiilsuse järele. Ma isegi ei suudaks leida hommikul motivatsiooni minna tööle, kui ma ei teaks, mis mind ees ootab. Mida vanemaks saan, seda vähem meeldib mulle reisimine ja uued olukorrad. Loen sagedamini juba loetud raamatuid.

Ühelt poolt põhjustab seda kindlasti hirm, teiselt poolt mugavus ning turvalisuse vajadus. Siiski ei saa need olla ainsad põhjused, miks öelda hädas võõrale – sind pole siia vaja. Kindlasti ei saa hirm ja turvalisuse vajadus olla põhjuseks, miks klammerduda paaniliselt abielu mõiste külge ja nõuda, et abielu kaitseks vaid meest ja naist, sest nii on kogu aeg olnud. Maailmas on palju asju olnud. Ristisõjad, pärisorjus, ja isegi naiste valimisõiguseni jõudis ühiskond alles üsna hiljuti. Me ei taha ju tagasi nendesse aegadesse, kui meie õigused olid piiratud.