Nädala lind: vainurästas

Vainurästast kohtab metsades, parkides, kalmistutel ja aedadeski. Foto: Peep Veedla

Eestis elava viie rästaliigi seas on vainurästas pesamuna. Kõige pisem. Aga kuna rästad ei kuulu sugugi mitte meie väikseimate laululindude hulka, vaid vastupidi, hoopis kogukamate sekka, ei ole vainurästas laululindude hulgas üldsegi mitte väikesekasvuline. Tema 70-grammine kehakaal ületab meie pisima linnu pöialpoisi kaalu enam kui kümme korda, lausa 11–14 korda.

Vainurästast on hea ära tunda. Lai hele kulmutriip ning roostekarva tiivaalused torkavad hästi silma. Mitmes keeles viitab ta nimigi neile tunnustele: saksa keeles Rotdrossel (punarästas), soome keeles punakylkirastas (punakülgrästas), inglise keeles red-winged thrush (punatiibrästas) jne. Kuna vainurästas inimest eriti ei pelga, on sageli neid tunnuseid võimalik ka näha ilma binoklit kasutamata. Elab ju vainurästas lisaks metsadele parkides ja kalmistutel ning aedadeski. Märtsis-aprillis jõudsid vainurästad puhkusereisilt Lääne-Euroopasse tagasi ning juuniks on neil esimene pesakond lapsi juba suureks kasvatatud. Kui läks hästi. Lääne-Virumaal võib vainurästaid leida ennekõike igalt kalmistult, aga mõistagi mitte ainult.

Oma keskelt mullaga tsementeeritud kausikujulise kõrtest pesa võib vainurästas ehitada tavapärasel lindudele omasel kombel puu otsa, aga ka väga leidlikesse paikadesse, kasutades ära elupaiga iseärasusi. Inimese kõrval elades võib selleks olla mõni müüriorv või muu varjuline nurgake. Lapsed aga ei kipu pesas püsima seni, kuni lendama õpivad, ning nii võivad nad väga kergesti langeda vareste, kasside või teiste suuremate röövlite saagiks. Seda hoolimata sellest, et vanemad võimalikku vaenlast hoolega peletada püüavad, tuues kuuldavale kõva tärinat ja isegi hallrästa kombel vaenlast üle roojates. Nii et parem on vainurästa poegi mitte torkida.