Kolumn: autovaba elustiil linnas

Mari Weber Foto: Erakogu

Pole parimat aega kui praegu, ülistamaks vana head kondiauru. Hoolimata ajutisest väikesest kütusehinna langusest, on naftakriis inimkonna uksele koputamas. Hirmutatakse peatselt saabuva automaksuga ning ülekaalulisuse ja vähese liikumisega seotud tervisehädad nii laste kui ka täiskasvanute hulgas on probleem. Põhjuseid, miks autokeskset elustiili linnakeskkonnas kriitilise pilguga üle vaadata, leidub hulganisti.

Puhtamat, vaiksemat ja inimkesksemat elukeskkonda linnades sooviksid kahtlemata kõik. Seda nii Tallinnas, Tartus kui ka Rakveres. Millegipärast veeretatakse selle saavutamise vastutus enamasti mujale. Pole häid rattateid, mitte kunagi ei ole ka ühissõidukipeatus mugaval kaugusel kodust ning ilm on ikka alati halb. Elu on kiire ja graafikus püsimiseks on vaja autot. Ning lapsed, neid tuleb viia lasteaeda, kooli, trenni.

Auto igapäevase kasutamise lõpetamine võib näida ilmvõimatuna. Kindlasti see paljude töökohtade iseärasusi, perede elukorraldust, aga ka inimeste tervislikku seisundit silmas pidades võimatu ongi. Enamasti on see aga kinni efektiivsuse-mugavuse kalkulatsioonitehtes. Kuid sellest rehkendusest väljaspool asub ka maailm. Maailm, kus elukvaliteet ilmtingimata ei kannata, kui bussipeatusesse kõndimiseks viisteist minutit varem kodust lahkuma peab. Või koguni pool tundi varem ärkama, et jalgsi või rattaga tööle minna.