Nädala kaja: metsad põlevad, loomad surevad

Kevin Volter. Foto: Ain Liiva

Päike paistab, ilm on soe, joodik jookseb ümber poe ... Nii algab üks ammune kergelt ropu lõpuga lühiluuletus. Ilm on tõesti soe. Isegi tapvalt soe. Alles nädalapäevad tagasi tuli mul endal, olles vabatahtlik päästja, käia Ida-Virumaal turbaraba põlengut kustutamas. 12 tundi tööd turbaväljal oli ränkraske katsumus, mille järel põlved andsid tunda veel mitu päeva hiljemgi. Ühe ruutmeetri pinnase kustutamiseks kulub vähemalt tonn vett, sest tuli levib sügavale maa sisse.

Olime juba voolikuid kokku kerimas, kui märkasin lendamas üht lindu. Ornitoloog ma ei ole, aga tundus olevat kiivitaja. Vaene linnuke lendas paaniliselt üle väljade, lastes noka vahelt hädakisa. Ilmselt oli kuskil seal turbaväljal tema pesa, sest interneti andmetel see lind oma pesa maapinnale teeb. Arvestades tema paanilist häälitsemist, võib arvata, et pojad jäid tulle. Koos paljude putukate-mutukate ja muude elusolenditega. Seda kõike sellepärast, et mingi ATV-ga tüüp, mõtlemata tagajärgedele, otsustas lõbusõitu teha eriti tuleohtlikul alal ja ajal.

Kolmekümnekraadine suvesoe venitab küll puhkajal naeratuse kõrvuni, aga põua tagajärgi saame kõik hiljem kollektiivselt tunda. Põllumees ja loomakasvataja on hädas.