/nginx/o/2023/06/17/15397169t1h608b.jpg)
Sten Aamer on 27-aastane noor mees, kes valdab n-i instrumenti, õpetab näppepille Kiviõli muusikakoolis ja musitseerib pärimusmuusikaansamblis MandoTrio. Äsja lõppenud muusikakonkursil üllatas paljusid mehe sooloprojekt ÖWL looga "Ainult sinule", mis tuli kolmandale kohale nii rahva- kui ka üldhääletusel ja noppis Rakvere teatri eriauhinna parima karakteriga loo eest.
Kohtume muusikuga tema maakodus Purtses. Seal on avar hoov ja käänuline nõgestesse kasvanud teerada, mis viib Purtse jõeni. Jõest, mis kümme aastat tagasi kandis hoovi kohalikust tööstusettevõttest tulnud tõrvalehka, kuid mis nüüd on puhastatud, saab inspiratsiooni ja kala. Haugid pidavat lausa ise õnge otsa hüppama, forellidest rääkimata.
Haridusteel olen ka põhiliselt ainult muusikat õppinud. Üheksaaastaselt alustasin Kiviõli kunstide koolis Jaanus Põlderi juhendamisel mandoliiniõpingutega. Igasugune huvi pillimängu vastu esialgu täielikult puudus, aga õnneks rääkis pillitunnis õpetaja häid anekdoote ja tegi nalja, seetõttu päris pooleli ma seda ka jätta ei tahtnud. Kui olin umbes kolmeteistaastane, kolisime perega maale elama, ja kuna sel ajal korralikku internetti sinna ei levinud ja sõbrad elasid ka kõik eemal, tuli hakata igavuse peletamiseks raamatuid lugema ja tundide viisi pilli harjutama. Tagantjärele vaadates võib öelda, et see on olnud senise elu kõige arendavam periood.
Keskkooli ajal alustasime sõpradega The Rising Murphy nimelist rokkbändi, kirjutasime koos lugusid ja käisime mööda Ida-Virumaad ja kogu Eestit esinemas. Siis mõistsin, et tuleb muusika oma erialaks valida, ja pärast kaitseväe orkestris ajateenijana rivitrummi mängimist otsustasin minna Viljandi kultuuriakadeemiasse pärimusmuusikat õppima.
ÖWL on minu sooloprojekt, kus kasutan akustilisi pille ja seon neid enda kirjutatud tekstiga. Selle nime alt olen teinud alles kaks lugu.
Nimi viitab tõesti öökullile, aga selle loo jätan esialgu enda teada.
Kitarri, mandoliini, bandžot ja eesti lõõtsa. Muusikakoolis õppisin neist ainult mandoliini, teisi omal käel. Kui ühe näppepilliga saad süsteemi selgeks, siis kõik järgmised tulevad oluliselt lihtsamalt. Keelpillide õppega on nagu keeleõppega: kui ühe saad selgeks, on järgmised lihtsamad.
Alati võiks rohkem olla. Üldhariduskoolis õpetaja olles pean väga vajalikuks lastele rahvamuusikas tuntud lugusid õpetada ja seeläbi hoida elus meie rahvuskultuuri. Kuigi kohati tundub, et see on rohkem selle uuesti elustamine. Sündmusi ja üritusi on omajagu ja õnneks on ka riik see, kes läbi erinevate organisatsioonide kultuuri tublisti toetab.
Mul on piinlik öelda, okei tegelikult ei ole piinlik öelda, aga ma pole kordagi Trad.Attacki laivis näinud. Olen ilmselt üks väheseid pärimusmuusikat õppinuid, kes pole lihtsalt kunagi sattunud nende kontserdile.
Aga suhtun töötlustesse väga hästi. Teistmoodi ei saagi tavakuulajale nii meelepäraseks seda muuta. Ei ütleks, et nad ka päris rahvamuusika oleks, nad teevad ikkagi popmuusikat, mis võtab elemente traditsioonilisest.
Aga folgiinimeste seas leidub ka neid, kes neid töötlusi ei naudi. Tavanoorte hulgas mitte nii väga, aga nende hulgas, kes rahvamuusikat õpivad – seal olen tundnud küll sellist suhtumist.
Vanasti ootasin ma mingit inspiratsiooni, ja kui ta tuli, siis tulid meloodia ja hiljem sõnad. Viimased paar aastat on nii, et inspiratsiooni ma enam ei oota, vaid hakkan kohe, kitarr käes, meloodiat mõtlema. Sõnadega läheb aga oluliselt kauem aega, sest otsin alati mingit lugu ja selliseid sõnakõlkse, mis kõrva jäävad.
"Ainult sinule" kirjutasin 2021. aastal Otsa kooli produktsiooni eriala sisseastumiskatsete jaoks. Meile oli ette antud klaveriakordide järgnevus ja saime vabad käed, mida sellega peale hakata. Minul tuli selline lugu ja ilmselt tänu sellele sain ka kooli sisse.
(Naerab.) Nii polegi keegi veel öelnud. Kuigi igasuguseid asju on öeldud: et kõlab nagu Jaagup Kreem või Hendrik Sal-Saller. Selle peab küll kirja panema.
Ainus põhimõte on see, et lugu peab endale väga meeldima. Ülejäänu on pigem loominguline.
Lilli ma istutanud pole, aga männi-, kuuse- ja kaseistikuid küll. Kuna ainult muusikakooliõpetaja palk jäi ikkagi minu elustiilile väikeseks, tuli mitmed suved Soomes metsatöödele ohverdada. Õnneks olen nüüd lisaks Kiviõli kunstide kooli kitarri- ja mandoliiniõpetaja ametile Lüganuse koolis muusikaõpetaja ja praegu enam Soome ei kipu. Naljakas on siinkohal see, et minu elu on suuresti pöördunud täpselt samasuguseks, nagu see oli siis, kui ma esimesse klassi läksin. Tulin tagasi väikesesse Püssi linna, hommikul jalutan Lüganuse kooli, ja kui seal tunnid läbi saavad, liigun Kiviõli kunstide kooli edasi õpetama. Lisaks sellele tegelen aktiivselt ka sellistes koosseisudes nagu MandoTrio ja Viva La Folk – ühesõnaga igav mul ei hakka.
Tulevikuplaanid on ikka pea püsti ja julgelt edasi. ÖWL-i puhul tahan sügisel ühe instrumentaalloo välja anda, aga vaatan jooksvalt, mõtteid ja ideid on väga palju. Peab lihtsalt otsast kinni haarama ja neid realiseerima hakkama.
ÖWL-i nime alt laive praegu tulemas pole, aga MandoTrioga on neid tulemas suvel paras ports.
/nginx/o/2022/05/30/14589341t1h235e.jpg)