Kiri: vahel mina komistan ja vahel mina kukun

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Paljud eestlased on viimasel ajal hakanud raamatuid kirjutama. Ja kuna me oleme raamaturahvas, siis ka lugejaid jagub. Kui sa midagi kirjutad, peab sul lugu olema. USA jutusaadete kuninganna Winfrey Oprah on öelnud, et kui sul tõsielust lugu võtta ei ole, tuleb endal välja mõelda. Mina vahendan teile ühe eesti naise loo, mis on osa suurest Eesti loost.

Lugu järgmine. Olen 62-aastane naine. See on vanus, mille kohta öeldakse, et menssi enam ei ole ja penssi veel ei ole. Mu abikaasa suri viis aastat tagasi. Iga inimese elus on üksainus suur armastus, ja kui veab, siis sa leiad selle üles. Allapoole seda võib ju kõik olemata olla.

Minu abielu oli nagu ebaõnnestunud südame siirdamine: keha ei võtnud teda omaks. Ta oli töökas ja hooliv, meil oli kaks last ja neli lapselast, kes kõik on maailmalaanes laiali. Kolm kuud tagasi mind koondati ja see oli täielik šokk. Esimese kuu ma ainult nutsin, aga siis said pisarad otsa. Täna olen seda meelt, et pole midagi hullemat kui eluga lõpparve tegemine ajal, kui hing on veel sees. Esmalt hakkasin tööd otsima ja elan üks päev korraga.