REPORTAAŽ ⟩ Ühe mehe päev naise nahas rannahooajaks valmistumisel

Toimetuses naljatamisest sündinud idee võttis ühel hetkel jalad alla ja vapper reporter proovis omal nahal järele, mida õigupoolest tähendab jalgade raseerimine, epileerimine ja depileerimine. Minu ainuke tingimus oli see, et keegi mu kulmude kallale ei kipuks. Olgu siinkohal öeldud, et naised on ühed kõvad mehed.

Iga töö nõuab õiget riista ja selleks puhuks rivistasin üles neid nii palju, kui pähe tuli. Minu vannitoast võis leida žileti, habemeajamise noa, karbitaolise karvaeemaldaja, vaharibad, isetehtud suhkruvaha, depilaatori ja toruteibi. Siinkohal täpsustan, et viimane neist jäägu ikkagi ehitustööde tarbeks, sest suuremat asja, karvaeemalduse mõttes, teibist polnud.

Eesootavat meeles pidades silmitsesin korra oma karvaseid jalgu ja pidin tunnistama, et olen justkui talveunest ärganud metsjeesus. Lähemal vaatlemisel ilmnes, et karvad kasvavad tihtilugu kolmestes puntides ja on sentimeetri jagu pikad. Mõtisklesin kahe asja üle: kui tülikas karvaeemaldus on ja kui hea võrdlusmomendi siit ikkagi saab.

Töövahendite valimine ja proovimine säärte peal

Kuigi žilett jättis naha ilusasti siledaks, oli see peale esimest viiesentimeetrist tõmmet lihtsalt umbes. Ette rutates võib nentida, et tiheda karvkatte kallale ei maksa niisuguse lõikeriistaga minna. Hoopis teine lugu oli seevastu habemenoaga. Olgugi et tera tõi esile kurjakuulutava krõbina, nagu keegi äestaks nuga vastu kiviseina, oli see töövahend juba märksa mugavam. Terariistadest proovisin viimasena karbikujulist seadeldist, mida tuli vastu nahka hõõruda. Suuremat sorti vaimustust see paraku ei tekitanud.

Oma järjekorda ootasid vaharibad, isetehtud suhkruvaha ja toruteip. Vahariba esimene katsetus sääre siseküljel andis juba esimesel korral laitmatu tulemuse. Natuke mögimist ja mäkerdamist, paistis suhkruvaha ka täitsa perspektiivikas valik olevat.

Elektrilist depilaatorit ennast pole ollagi, aga ainuüksi selle hääl kõlas kurjakuulutavalt. Ristisin aparaadi mõtetes kohe karvaõgijaks. Otsustasin kasutada vaharibasid, suhkruvaha ja depilaatorit, ning selleks et töövahendid töötaksid nii, nagu ette nähtud, tõmbasin esmalt jalad juukselõikusmasinaga üle. Peale seda tekkis vannituppa karvauputus. Vaesem mehike oleks sellest isegi paruka teha saanud.

Mida munadele lähemale, seda hullemaks läheb

Kui säärte peal oli kõik talutav, siis põlvedest alates läks põnevaks. Nimelt on põlvekedra pealne nahk tohutult elastne ja sealt pealt karvade kakkumine osutus kunstitööks, sest pigem sikutasin nahka, kui eemaldasin karvu. Kuidagi sain ka selle koha üle käidud ja lõpuks kulus säärte puhastamisele umbes kolm tundi. Tagantjärele tarkusena võib nentida, et kulutasin liialt palju aega pisikesele põrgumasinale ja oleksin pidanud hoopis suhkruvahale keskenduma.

Suhkruvaha hoidsin soojas tulise veega kausis ja pidin tihti vett vahetama. Lõpuks oli terve elamine karvu täis, sest kandsin need jalgadega laiali. Ilmnes ka tõsiasi, et kaubandusvõrgus olevad vaharibad kleepuvad selliselt naha külge, et osa vahast jääb nahale, aga see ei taha ka pestes maha tulla. Kolme tunni vältel sai valust, möksimisest ja mässamisest ikkagi nii villand, et jätkata tuli järgmisel päeval. Enne seda pidin aga öö mööda saatma, mis sooja teki all muutus ootamatult ebameeldivaks, sest jalad tulitasid hirmsat moodi.

Kui suhkruvaha esimene keet sai liiga paks ja sellel polnud mitte mingisugust elastsust, siis teine ja kolmas laar teenisid mind hästi. Järgmise päeva hommikul võtsin ette reied – ja oh seda üllatust. Reie tagumise osa juurde lihtsalt ei küüni ning reie sisekülg on väga õrn ja tohutult ebamugav koht, kust karvu kakkuda. Tunnikese möödudes sain jalad puhtaks ja ees ootas finaal.

Stuudio on ikka stuudio

Võtsin Laial tänaval asuvas Belle Stuudios istet ja mõtisklesin endamisi, mis siis edasi saama hakkab. Minu mõttelõnga katkestas kosmeetik Ilona, kes võttis minu kõrval istet ja küsis pikema sissejuhatuseta: "Mida me siis teeme? Kas "Brasiilia"?" Heitsin pilgu enda sisse ja peale mõttepausi vastasin, et kui juba, siis juba. Teel protseduuriruumi soovis administraator mulle edu, mille peale jäin muhelema, et oleks vist pidanud munad koju riiulisse jätma. Ilona vaatas naeratades üle õla ja küsis igaks juhuks üle, kas ma üldse tean, mis on Brasiilia bikiiniepilatsioon. Noogutasin ja lõin ristimärgi ette.

Sättisin valmis enda ja oma töövahendid, et saaks Ilonaga töö kõrvale ka intervjuu teha. Võib tunduda naiivne, aga selline plaan mul tõepoolest oli. Pikema sissejuhatuseta alustas tööd Ilona ja alustasin ka mina. Jutu käigus selgus, et Tallinnas käivad mehed "bikiinipiirkonda" agaramalt vahatamas, sest teenus on anonüümne ja puudub oht, et kosmeetikuga näiteks ööklubis kokku joostakse. Mis on ka veider hirm, aga annab aimu, et ühiskonnas valitseb palju valehäbi.

Samal ajal määrib Ilona vaha ning eemaldab selle paberiribaga kiire ja konkreetse liigutusega. Pea kümneaastase kogemusega kosmeetikul on välja kujunenud oma süsteem ja mulle tundus, et ta töötas "bikiinipiirkonnas" nelja nurga põhimõttel ja liikus väljast sisse. Ja mida rohkem keskele, seda valjemaks muutusid minu ohked. Kahjuks pean siinkohal lugejaid kurvastama, sest kauaoodatud valukilkeid minu suust ei kõlanud. Küll aga sain selja ja lauba märjaks ning väänlesin pisut laual.

Ilona ütles, et tihtilugu saadavad naised oma mehed epilatsiooni. "Tegelikult ma ei saa üldse aru, miks mehed ennast epileerivad, aga maitsed on erinevad," rääkis naine, kelle sõnul on see mõnes mõttes ka just suvehooajal minevam teenus. Ilona tõi välja, et karvaeemaldust tehakse lisaks heale väljanägemisele ka hügieeni ja praktilisuse pärast. "Kui ma Tallinnas töötasin, siis käis minu juures palju sportlasi. Ujujaid ja rattureid näiteks." Lähemal uurimisel selgus, et ratturitel hõlbustab karvaeemaldus peale kukkumist haavahügieeniga tegelemist. Asfalt muutub kiire hooga kukkujale ju liivapaberiks.

Mulle tundus, et minu töö tulemus oli spetsialisti omaga võrreldes nagu lapitekk. Tegime koos kosmeetikuga kvaliteedikontrolli ja selgus, et polnud minu kodusel mökerdamisel häda midagi. Keskmiselt turritas saja ruutsentimeetri kohta kümmekond karva ja Ilona sõnul on mõndadel puhkudel karva juur nii tugev, et seda ei saa lihtsalt kätte. Aga kuidas siis saab? "Eks ikka pintsettidega," lausus naine. Kiire rehkendus ütles, et see teeb mitusada karva, mida ühekaupa taga ajada. Ei aitäh!

Kokkuvõtteks

Protseduuri läbimiseks kulus kuus-seitse tundi, millest ühe veetsin salongis. Isetegemisega saab kokku hoida küll kulusid, sest kolmveerand kilo suhkrut ja kaks sidrunit pole teab mis kallid. Aga kas see on seda janti väärt, sest karvade kakkumisest sai sisuliselt päevatöö? Ilona ütles, et salongis peaks kahe tunniga jalad ja "bikiinipiirkonna" tehtud saama küll. Ära jääb mäkerdamine ja sehkendamine, võtad laual koha sisse ja lased spetsialistil ennast korda teha. Ja nagu eksperimendist välja tuleb, siis kolm korda kiiremini, ja ma isegi ei kujuta ette, mitu korda asjalikumalt.

Küsisin Belle Stuudio juhatajalt Margelt, kas kogu ilu on valus. Naine vastas kärmelt ei ja tõi näiteks, et juuksuris, massaažis ja pediküüris käimine on väga nauditavad. Sealhulgas on järjest rohkem mehi tee viimase teenuseni leidnud.

Lõpuks pärisin peale protseduuri Ilonalt, kuidas kliendil läks. "Täitsa hästi. Oled alati tagasi oodatud," vastas naine.

Ja mis nüüd teistmoodi on? Võiks öelda, et tunnen säärtel esimest korda tuult, vesi tundub märjem ja tagumikku on lihtsam pühkida. Võtan mütsi maha naiste ees, kelle jaoks epileerimine on igakuine tegevus, ja julgustan mehi, kes on selle peale mõelnud. Epileerimine on tehtav ja kosmeetik Ilona sõnul harjub nahk karvade väljakiskumisega peale kolmandat korda.