Kevad algas linnulauluga

Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Ornitoloog Riho Kinksi sõnul jõuavad esimesed kevadekuulutajad meile enamasti ikka ühel ajal. Olenevalt talve pikkusest võib saabumise aeg kõikuda nädala jagu.

“Esimesed linnud ei tule meile otse lõunast, Lätist, vaid hoopis edelast, sest liiguvad mööda rannikut. Et nad lendavad piki mererannikut, nähakse neid esimesena Saaremaal, Läänemaal, Pärnumaal, edasi liikudes jõuavad linnud mõne päeva pärast juba Tartumaale,” rääkis Riho Kinks.

Liikumissuunda arvestades jõuavad linnuparved Virumaale ilmselt kõige hiljem. Esimesse saabujate rühma kuuluvad künnivaresed ja hõbekajakad. Möödunud nädalal nähti Tartus juba ka lõokest, kiivitajat ja kuldnokka. Kuldnokad, kiivitajad ja lõokesed talvituvad peamiselt Kesk- ja Lõuna-Euroopas, samuti Briti saartel. Et nad ei lenda väga kaugele, jõuavad ka varakult tagasi.

Künnivares lendab talveks näiteks ainult Saksamaale ning seetõttu jõuabki varem kohale. Ka kajakad, kes lähevad lõuna poole lahtisele merele, võtavad suuna sisemaale, niipea kui kevad koidab. Lisaks kuldnokale saabub esimestele lumevabadele laikudele lõoke.

Aga ühtegi kaugrändurit ei ole meile veel tagasi tulnud. “Ka nemad ei talvita Aafrikas, vaid kusagil Euroopas,” kõneles Kinks. Üldiselt saabuvad kaugrändurid aprilli alguses.

Kõige rohkem uurimisandmeid on sookure kohta, kelle liikumist on jälgitud GPS-seadmetega, mis võimaldab väga täpselt kaardistada rändeteid ja liikumiskiirust. Suurt huvi ornitoloogidele pakub must-toonekurg, keda on pikka aega jälgitud pesakaamerate ja muude tänapäevaste tehnikaseadmete abil. Seetõttu on nendegi elust palju teada. Valge-toonekure saabumise kohta on teavet kõige enam, sest inimese läheduses elav suur ja silmapaistev lind on hästi märgatav.

Rändlindude pikaajalise saabumise analüüsi põhjal selgus, et viimase 50-100 aasta jooksul on nende tagasilend muutunud paari nädala võrra varasemaks, mida seletatakse kliima soojenemisega. Viimasele viitab ka talvituspaikade valimine. Paljud rändlinnud ei lenda enam Aafrikasse, vaid jäävad rohkem Euroopa poolele.

Kui seltsiv kuldnokk kodumaale jõuab, hakkab ta päris kõvasti laulma. Sellega tuletab ta meelde, et pesakast tuleb ära puhastada ja üles panna. Kuldnokk on lind, kes oskab väga hästi jäljendada helisid, mida ta enda ümber on kuulnud. Inimesed räägivad toredaid lugusid sellest, kuidas andekas lind imiteerib nii jalgvärava kriiksumist kui lapse kisa, mispeale pererahvas ehmunult õue jookseb häälitsejat kaema. Seega tasub tähelepanelik olla, sest kui kuulda on mingit imelikku häält, võib seda teha kuldnokk.

Et värvuliste kohta on üldse väga vähe andmeid, jälgitakse hoolega nende liikumisi. Näiteks mõnel soojal lumeta talvel värvulised ei lendagi ära. “On ette tulnud, et lähemad rändurid meie külma ja paksu lumega kevadesse tulles võivad isegi mõneks ajaks tagasi lennata, kuid üldjuhul, tajudes Euroopa ilmaruumis soojalaine liikumist, saabuvad kuulutajad õigel ajal,” rääkis Riho Kinks.

“Kaugrändurid aga ei suuda Aafrikast meie ilma ennustada ning peavad enne startimist oma otsuse väga kindlalt tegema, kuid sellele vaatamata saabuvad linnud igal aastal samal ajal, paaripäevase ,” lisas linnuteadlane.

Eesti folklooris sümboliseerivad tegelikult seltsivad ja uudishimulikud linnud tihtipeale halba jõudu. “Igas Eestimaa paigas on lindudega seotud uskumused erinevad. Kui setude arvates toob öökulli huik pulmaõnne, siis Eestimaa teises otsas ennustab see surma,” tõi Riho Kinks näite.

Ornitoloog peab huvitavaks lugemisvaraks põnevat ja väärtuslikku Mart Mägeri raamatut “Linnud rahva keeles ja meeles”, kuhu on kogutud muistendeid ja uskumusi meie lindudest. “Kahjuks on läbiva joonena paista, et eestlane on väga pessimistlik rahvas. Enamasti usutakse, et mitmesugused linnuhääled ennustavad halba ja kurja,” nentis Riho Kinks.

Kuldnokad on levinud kogu Euroopas (v.a Pürenee poolsaarel, Lõuna-Itaalias ja Koola poolsaarel), Siberi metsa- ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike-Aasias, Kesk-Idas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias (v.a kõrbealad).

Euroopas elab hinnanguliselt 21-46 miljonit paari, neist 100 000-150 000 paari Eestis. Talvituma jääb meile keskeltläbi 2000 lindu.

Kuldnoka keskmine pikkus on 22 cm, kaalub ta 78 grammi ning tiibade siruulatus on 40 cm. Ta on pääsukese kõrval meie laululindudest üks kiiremaid lendajaid, arendades sageli kiirust kuni 75 km tunnis.
Kuldnokk on madalamatel kõrgustel elav lind, kes ei pesitse mägises piirkonnas.

Eesti kuldnokad talvituvad peamiselt Hollandis ja Belgias.

Seda lindu võib kohata hoonete ligidal, eriti kui sinna on pesakaste üles seatud, ning madala taimestikuga aladel toitumas või enne sügisrännet parvena elektritraatidel või põõsastel.

Kuldnoka keskmine eluiga on viis aastat, kuid erandina võib ta elada ka kuni 23 aastaseks.

Kuldnoka eluala on seotud peamiselt kultuurmaastikega. Ta ei lähe kunagi elama suurde tihedasse metsa. Samuti väldib ta isegi toidu otsinguil avamaastikku. Kuldnokk on väga seltsihimuline lind ning sellepärast piirdub tema kaitstav territoorium praktiliselt ainult oma pesaõõnsuse või -kastiga.

Kui pesitsemise ajal tegutsetakse paaris, siis muul ajal väiksemate või suuremate salkadena. Noored kuldnokad lahkuvad vanemate juurest praktiliselt ühekorraga, kolm-neli nädalat pärast koorumist, ning koonduvad omaette noorlindude parvedesse. Sügise hakul kogunevad nii noored kui ka vanalinnud ühistesse parvedesse. Sel ajal meelitavad sobivad ööbimispaigad linde kokku isegi 50 km kauguselt ning seal moodustuvad kuldnokkadest sageli hiigelparved.

Ööbimispaigaks sobivad suured põõsastikud ja roostikud. Kesk-Euroopas on niimoodi parve kogunenud isegi üle miljoni linnu. Kuldnokad on ööbimispaikades üsna lärmakad, eriti hommikupoole, enne lendu toitumiskohale.

Hommikul ei lahku kuldnokad ööbimiskohast mitte ühekorraga, aga nagu kokkulepitult kindlas järjekorras ja intervalli järgi. Päevasel toitumisel hajutakse suuremale territooriumile, muutudes maapinnal vähem märgatavaks.

Kuldnokad pesitsevad inimese paigaldatud pesakastides või puutüvedes asuvates õõnsustes. Pesa võib asetseda maapinnast kuni 15 meetri kõrgusel. Pesakoha valib välja tavaliselt isaslind ja asub selle läheduses valju häälega võimalikku kaasat peibutama. Isaslind kaunistab pesa lillede ja rohelisega, muutmaks seda emaslinnule ahvatlevamaks.

Pärast paaritumist koristab emaslind pesa sättides kaunistused ära. Kuldnoka pesa ei ole selgepiiriline, vaid meenutab korrapäratut kuhja. Pesaehituseks kasutavad linnud pehmeid materjale, nagu kõrsi, puulehti ja karvu. Materjali valitakse väga hoolikalt, kasutades väidetavalt selle kvaliteedi hindamiseks aktiivselt oma haistmismeelt. Pesaehituseks kulub tavaliselt 4-5 päeva, kuid seda kohendatakse kuni haudumise lõpuni.
Emaslind hoiab pesa puhtana, tuues sinna pidevalt teatud värskeid taimi, mis vähendavad parasiitide teket.

Haudumisel osalevad mõlemad vanalinnud, kuid isaslind abistab emaslindu haudumisel ainult päevasel ajal, öösel aga kolib kollektiivsesse isaste ööbimiskohta magama. Haudumine kestab 12-15 päeva. Kolme nädala vanustena lahkuvad pojad pesast ja neid toidetakse pärast seda veel mõni päev. Noored kuldnokad saavad suguküpseks kaheaastaselt.

Kuldnokk toidab poegi praktiliselt ainult loomse toiduga. Esimestel päevadel tuuakse väiksemaid putukaid, kuid juba mõne päeva möödudes ka suuremaid röövikuid ja vihmausse. Kuldnokk tarbib toiduks kõiki kättesaadavaid selgrootuid. Enne ja pärast pesitsushooaega tarvitab ka taimset toitu: seemneid, pungi, marju ja puuvilju. Kuldnokk võib marja- ja puuviljaaedu korralikult rüüstata ja tekitada saagile tõsist kahju. Enamasti põhjustavad suuremat rüüstet siiski põhja poolt tulevad ja meil edasirändeks peatuvad kuldnokaparved.

Kuldnokale on vaenlasteks kullilised ja kakulised ning majapidamiste ligidal elavad kodukassid. Suuremad parved suudavad paremini ennast kaitsta. Pesades ohustavad poegi ja mune oravad, varesed, kärplased ja suur-kirjurähn. Palju kuldnokki võib kevadel toidupuuduses hukkuda, kui ilm järsult uuesti külmaks läheb.

(Kasutatud allikad: www.looduspilt.ee)