Oli aasta 1992. Eesti oli äsja taasiseseisvunud. Tallinnast tuli kooli lektor, kes teatas, et soovib vestelda keskkooliõpilastega, aga ilma õpetajate juuresolekuta. Direktor ütles, et meil pole oma õpilaste ees saladusi ja meie vastutame selle eest, mida meie õpilastele räägitakse. Lektori jutu läbiv teema oli see, et saabunud on uus aeg ja õpilastel tuleb koolis võim enda kätte võtta.
«Nüüd otsustate teie, kuidas elu koolis käima peab. Nõudke õpetajatelt, et nad vabandaksid selle eest, et nad nõukaajal teile valetasid.» Olin sel ajal viiekümneaastane ja juba mõnda aega mõlgutanud mõtet, et olen õpetajana ennast ammendanud. Augustikuus, vahetult enne uue kooliaasta algust, nägin televiisorist videoklippi, kus hallipäine õpetaja lasi ennast mõnitada ja tõugata ühel kutsekooli noormehel. Poiss tegi seda teiste õpilaste heakskiitva mõmina saatel. Õpetaja ennast kaitsta ei saanud, sest siis oleks ta töökoha kaotanud. Ma tegin puhtalt emotsioonist lähtudes otsuse, et mina 1. septembril enam ei jätka. Sama päeva õhtul, kui teatasin oma otsusest abikaasale, ütles ta, et ka tema andis lahkumisavalduse ja lahkub Noraxist, kus ta töötas autoõpetajana. Ta ütles, et tema muud teha ei taha ega oska ja teeb oma autokooli. Mis minust saab? «Ma tean,» vastas ta, «et sind see autovärk ei huvita, aga eks igas firmas peab olema ka keegi, kelle rinnal nutta.» Kui pojad Novaja Zemljalt Vene kroonust koju tulid, ütlesime neile, et kala meil teile anda ei ole, aga me võime anda õnge. Kaks aastat tagasi lahkus abikaasa vikerkaare taha ja nüüd jätkavad pojad isa tööd.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/10/7474979t1h32ea.jpg)
/nginx/o/2023/06/28/15420433t1hf459.jpg)