Nädala lind: tuttpütt

Tuttpütt on täielikult kohastunud vees elamiseks. Foto: Peep Veedla

Mitmesugustel veekogudel, nii merelahtedel kui ka järvedel, isegi suurematel tiikidel ja jõesoppides, võib kohata elutsemas vahvaid tutiga veelinde, kel toredad triibulised järglased kannul sibavad. Ja mis seal salata, väiksemana ka isa-ema seljas ratsutavad, pugedes mõnusalt nende sulgede vahele sooja. Tuttpütt on meie püttide seas suurim ja arvukaim, seetõttu ka kõige tuntum. Eesti peale kokku pesitseb neid paar-kolm tuhat paari.

Tuttpütt on täielikult kohastunud vees elamiseks. Kuival maal pole tal midagi peale hakata, sest ujulestadega jalad asetsevad tal keha tagaosas ning nendega on tal mugav vaid veekeskkonnas tüürida, olgu siis vee peal või vee all. Kõndimiseks need ei kõlba. Vee all on aga tuttpütt osav ning pärast ­sukeldumist võib pinnale tõusta tüki aja pärast oma poolsada meetrit eemal.

Kevadel saabuvad tuttpütid oma pesitsuspaikadesse pärast jääminekut, haugi kudemisajaks. Jäävabadel merelahtedel, näiteks Käsmu lahel, mõned isendid ka talvituvad.