Nädala kaja: laulud nüüd lähevad ...

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Nädal, milles kõige kõlavamad noodid ja tantsumurul kergeimad jalad. Nädal, mil pealinn on muutunud tantsu- ja laulupidu toetavaks kõrvalorganismiks ning kollektiivne süda, hing ja meel on valmistumas suureks peoks.

Tänavad on täis elevil noori, kel kõigil kibekiire kas järgmisesse proovi, kähku lõunasupi järjekorda või jäätisesappa. Käte ümber värvilised paelad, ühte kirja särgid üll, et saginas keegi kaduma ei saaks, ninad päikesest põlenud. Lapsed, kes ei lõpeta ka peale proovidega ühele poole saamist laulmist ja kepsutavad staadionilt peale pikka proovipäeva lahkudeski tantsusammul. Koolimajad on muutunud pesadeks, kus väsinud, ent rõõmsad laulu-tantsulised räntsti end magamismattidele kukutavad ja seal kerra tõmbuvad ja kus enne öörahu veel ühiselt lustitakse. Parimasse peovormi seatud rahvarõivad ripuvad klassitubades peo ootuses. Kirjeldamatu tantsu- ja laulupeohõng.

Ehkki tavapäraseltki olen kui soosaarel sündinud ja pisar meeleliigutusest tihti silma tikub, tuleb tõdeda, et seekordne töönädal on olnud mu seni pisaraterohkeim.