Sillad üle maa, mis püha

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Mõnikord juhtub argielu vahel imesid. Mõnd neist oskame oodata, panna neile lootust kanda raskusi järgmise eluimeni. Möödunud nädal oli mu senise tööelu pisaraterohkeim. Aga ka täis igapäevaseid imesid.

Laulu- ja tantsupeonädal on mu jaoks olnud emotsionaalne ja tundeküllane alati, pole möödunud peoaastat, mil ma ei oleks kas tantsija, laulja või mõlemas rollis peol osalenud. Seega oli pidevalt klomp kurgus või pisar silmanurgas – nii proove vaadates, osalejatega vesteldes kui ka nädala lõpus suurest peost osa saades ja kaasa lauldes.

Seekordne pidu oli lisaks esimeste pidu: minu esimene pidu, mida ajakirjanikuna kajastasin, mu esimese lapse esimene pidu. Ja esimene pandeemiajärgne pidu.