Aegade jäljed Naisterannal

Liide (Ülle Lichtfeldt) ei taha sugugi rääkida tudengineiu Lennale (Amanda Hermiine Künnapas) suguvõsa lugusid. Foto: Teater Nuutrum

Öeldakse: nagu liivale kirjutatud. Ja et meri kustutab kõik jäljed kaldalt. Aga kui ei kustuta? Kui jäljed ilmuvad üha uuesti ja äratavad valu, mis ei leia leevendust ajameremühast ... See on Naisteranna needus.

Nagu lained sosistaksid midagi saatuslikku üle ranna. Mahedalt jõulist, aga kurja. Midagi, mis äratab ligi sajaaastase silma- ja hingevalguseta naise lohku vajunud sängis, majas, kus kardinad tihedalt akende ees ning ükski arvukatest seinakelladest ei käi. Minevik, mille eest Liide on aina katsunud põgeneda, on teda iga hetk kätte saamas.

Kerge koputus uksele ja sealt ta tulebki, asjalik näitsik, kel suur ja lausa teaduslik himu minevikus tuhnida. Ei meeldi see tüdruk vanale Liidele, ei meeldi ... Aga kas on temast pääsu? Kas on pääsu needusest, mis lehvib mitmendat põlve Naisteranna kohal?