Kolumn: koskel

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Ühel hetkel hakkasin puudust tundma. Ei tea, miks. Aga hakkasin. Ma arvan, et kolmkümmend aastat pole näinud. Kosklat. Kui ma väike olin, siis oli meil kaks puuri. Üks oli tünn. Neljasaja­aastase männi otsas. Ja teine oli vanaisa meisterdatud kast. Väga suure vahtra otsas.

Kosklad pesitsesid seal igal aastal. Vanaema käis koogi sisse mune võtmas. Ütles, et söögiks liiga vänged. Aga koogi sisse kakrass. Ja kook oligi kollane nagu täiskuu oktoobris. Koskel jälle munes juurde. Ja nii see ring käis. Me lastena vastutasuks turvasime kosklaperet teel mereni. Kui aeg täis. Väikesed hüppasid puu otsast alla. Vana koskel luges üle. Ja siis läksime. Mereni mitusada meetrit minna. Koerad-kassid võivad tülitada.

Ja nüüd äkki tundsin teravat puudust. Kosklast. Võibolla sellepärast, et pääsukesed kadusid ära. Vanasti olid kõik traadid neid täis. Nüüd on kaks tükki. Kogu küla peale. Tünn oli ammu aega tagasi puu otsast alla kukkunud. Vaher hoidis enda omast veel kinni. Renoveerisin vanaisa tehtud kosklamaja ära. Et ehk oli liiga pruugitud. Koskel ei tahtnud tulla. Suur ja raske lind ikkagi. Ja nii oligi.