/nginx/o/2023/07/09/15446039t1h3c67.jpg)
Häirekeskus on üks väheseid asutusi, kui mitte ainuke, mis uksi (ja kõneliine) kunagi kinni ei pane. Seal töötavad päästekorraldajad, logistikud ja meedikud on eesliinitöötajad, kes on abivajajale esimeseks tugisambaks tema probleemi lahendamisel. Eelmise nädala alguses võõrustasid Virumaa Teataja ajakirjanikku ja fotograafi Jõhvis asuva Häirekeskuse Ida keskuse särasilmsed töötajad.
Arvestades, et igal aastal helistatakse telefoninumbril 112 üle miljoni korra, võiks eeldada, et iga Eesti inimene on vähemalt kord elus mõne häirekeskuse töötajaga ühenduses olnud. Täiesti juhuslikul kombel, olles teel Jõhvi poole, tegime seda ka meie, sest maanteel liikunud sõiduki kahtlane kõikumine pani mõtlema, et juht ei pruugi olla kaine.
Ida keskus asub koos päästeameti ja politseiga 2012. aastal valminud ühishoones Rahu tänaval. Meid võttis uksel vastu Ida keskuse juht Mari-Liis Sepp, kes on selles ametis olnud veidi üle aasta. Kas teate seda tunnet, mis valdab siis, kui töövestlusel kohtute oma tulevase juhi ja tööruumidega ning kohe lööb pähe mõte, et siin ma tahaks küll töötada. Igatahes sama tunne valdas siinkirjutajat, kui tööruumidesse jõudsime. Kuigi Sepp ruume tutvustades nentis, et siin-seal oleks värskendusremonti vaja, ei mõjutanud see esmast positiivset kogemust sealsete inimestega.
/nginx/o/2023/07/09/15446040t1hf46e.jpg)
Edasi ootas kõnekeskuse saal, kus parasjagu käis väikestviisi mööbeldamine. Selleks et 12 tundi arvutikuvarite ees tööd teha, on vaja mugavaid tingimusi ja uued, reguleeritava kõrgusega lauad annavad inimesele võimaluse end sirutada ilma tööpostilt lahkumata. Kõlab nagu tühine asi, aga proovige ise terve vahetuse istudes mööda saata – tagumik jääb kangeks.
Kui vanasti oli kord veidi teine ja iga päästekorraldaja võttis vaid oma teeninduspiirkonna kõnesid vastu, siis võimalikult kiire ja operatiivse teenindamise nimel vastavad keskuste töötajad nüüd kõnedele, mis tulevad üle Eesti. On täiesti tavaline, et Ida keskuse päästekorraldaja vastab kõnele, mis tulnud Viljandist, või Lõuna keskuse töötaja abistab hädasolijat, kes helistab Võsult.
Päästekorraldajaks saab õppida sisekaitseakadeemias ja 10 kuud kestev õpe kätkeb endas pea kolmandiku jagu praktikat. Meie külastuse ajal tegi oma esimesi praktikapäevi Sirli. Välja igatahes see ei paistnud, sest kõik, kes helistasid, said kiirelt abi. Tundus, et ka praktikajuhendaja Marko oli sama meelt ning õige pea on üks tubli noor häirekeskuse peres juures.
Pikemalt jäin istuma viieaastase päästekorraldajastaažiga Tiina kõrvale. Muide, kogu Eestis on häirekeskuse kollektiivi peale Tiina kõige levinum eesnimi, Ida keskuses on sellenimelisi tervelt viis. Nii et kõik Tiinad, olete oodatud tööle!
Ööpäevas vastatakse Eestis keskmiselt 3200-le hädaabinumbril võetud kõnele, suvel kasvab see hulk lausa 3700-ni. Abi (kiirabi, politsei, päästeteenistus) saadetakse välja keskmiselt ligemale 1200 korral päevas ehk vaid kolmandikul juhtudest. Tiina oli kella 10-ks vastanud juba umbes kahekümnele kõnele. "Ega see väsitab küll ja peale tööd suhtlemiseks jaksu ei ole. Aga kodus mees on õnnelik, sest mina ei nääguta ja valitseb meeldiv vaikus," rääkis ta naerdes.
/nginx/o/2023/07/09/15446042t1h4b6e.jpg)
Üllatas aga see, kui palju tuleb hädaabinumbril ekslikult võetud kõnesid ehk siis selliseid, mille puhul reaalset abi vaja ei ole ning mis on tehtud enamasti kogemata. Suurt rolli mängib siinkohal ilmselt niisuguste nutiseadmete lai levik, mis omaniku teadmata ühe nupuvajutuse või häälkäsklusega ise 112 valivad. Kui seni on need valehäired moodustanud umbes 20 protsenti kõnedest, siis iga aastaga nende osakaal kasvab. Tänavu on selliseid kõnesid olnud juba ligi 30 protsenti ehk esimese viie kuuga üle 107 621. Ajal, mil meie keskuses viibisime, tuli neid juba kümneid.
2021: 20% (kõnede arv 175 822)
2022: 23% (kõnede arv 217 405)
2023 esimesed 5 kuud: 28% (kõnede arv 107 621)
Viimaseks istusin logistiku kõrvale, kes, üllatus-üllatus, oli samuti Tiina. Logistiku ülesandeks on päästjatele ja kiirabimeedikutele väljasõidukorraldus anda, infot jagada ning ressursi hallata, et abi võimalikult kiiresti kohale jõuaks. Harilikult on neid kaks, üks vastutab pääste- ja teine kiirabide haldamise eest, kuid suuremate sündmuste puhul abistatakse teineteist, kuna info, mis raadioeetrist pidevalt lisandub, on väga mahukas.
Kuna olen ise ka kiirabitöötaja, pean tunnistama, et eks vahel on saanud logistikuid ka natuke siunata, kui öösel kell kolm keset kõige magusamat uneaega kiirabi teele saadetakse. Aga järjekordselt pidin tõdema, et tegu on ääretult toredate inimestega, ja kuigi raadioeetris oleme suhelnud, oli vahva häälele ka nägu juurde panna. Rõõm oli ilmselt vastastikune, sest ajakirjanik muutus pigem ise intervjueeritavaks ning jagasime omavahel infot, kuidas operatiivsuhtlust veelgi paremaks muuta. Usun, et kogemuste ja mõtete vahetamine tuli mõlemale poolele kasuks.
/nginx/o/2023/07/09/15446041t1h830f.jpg)
Eriti tore moment oli vahetult enne lahkumist, kui üks logistikutest mind hääle järgi ära tundis. "Sina oledki see poiss, kes alati hommikul eetris viisakalt teada annab, kui kiirabiautoga pesulasse läheb," hõiskas ta üle saali niimoodi, et kõik kuulsid.
Kokkuvõtteks tuleb vaid tunnustada häirekeskuse töötajate raudseid närve ja vastupidavust, sest telefoni teel kellegi elu kõige jubedama hetke juures olla on äärmiselt raske. Igaühele see kindlasti ei sobi. Samuti on üllatav, kui palju tuleb valekõnesid. Häirekeskuse kommunikatsiooniosakonna juht Marie Aava kirjeldas selle loo tegemise eel juhtumit, kus hiljuti tuli 112-le ühelt SIM-kaardita telefonilt loetud tundide jooksul üle 1400 kõne (3–5 kõnet minutis), mis kahekordistas päevast kõnekoormust. "Selgitasime koostöös partneritega politseist välja, et tegemist oli hooldekodus viibiva eakaga, kelle padja all olnud telefoni SOS-kõnede nupp oli sisse jäänud," rääkis Aava.
/nginx/o/2023/02/06/15122981t1h6f3f.jpg)