Nädala kaja: loomasõbrad, mõistusele!

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Marianne Loorents

Mõned aastad tagasi olime suvel lapsega rannas. Sealsamas oli üks teine rannaline oma lapse ja suure koeraga. Koer oli küll rihma otsas, kuid rihma hoidvast lapsest kõvasti suurem, nii et rihmahoidja oli pigem sümboolne. Ühel hetkel hakkaski koer kurja häält tehes läbi vee minu ja mu lapse poole kahlama. Meie põgenesime ees, tema sumas järel ja taamal hüüdis peremees, et koer ei tee midagi. Tookord pääsesime, sest peremees jõudis õigel ajal vahele.

Kirjutasin sellest kõigest arvamusloo ja avaldasin meelt, et suurte kurjade koerte koht ei ole rannas inimeste (ja laste!) vahel. Seepeale tabas mind kole meelepaha ühelt koerasõbralt, kes nimetas mind loomavihkajaks ja ütles, et minult tuleks igasugune loomapidamise õigus ära võtta. Õigust pole seni ära võetud, pean oma 12-aastast taksiprouat rõõmsasti edasi ja ilmselt jään koerainimeseks kogu oma eluks, sest neljajalgse sõbrata ma kodu ette ei kujuta.

Loomasõprade armastus läheb aga sageli üle piiri nii kaugele, et muutub ohuks teistele inimestele. Selgi nädalal oleme lehetoimetuses mitmel korral tegelenud vabalt ringi silkavate kurjade koerte ja nende peremeestega, kes otseselt endal vastutust ei näegi. Ikka on süüdi pigem keegi teine.