Ateljeemuuseum hoiab elus kunstniku mälestust

Tiina Uutmaa Eismal. Foto: Caspar Sild

Istume Tiina Uutmaaga tema isakodu tagaaias. Richard Uutmaa tütar saab iga päev vaadata otsekui elavat pilti oma isa maalidest. Võib vaid ette kujutada, milliseks oleksid kujunenud maalikunstniku tööd, kui teda poleks takistanud merepiirile üles seatud okastraataed. Ajad olid teised.

Tiina Uutmaa aias siblivad oma aedikus siidikanad ühes kukega. Nende ümber on traadist aed, ent kui nad oskaksid kenasti küsida, ei takistaks perenaine neile teed mereni – suure armastuse ja hellusega jälgib Tiina Uutmaa oma kodulinde, kiidab nende kaunidust ja selgitab neile samuti, millest me nii tõsiselt linnuaediku veeres, vaatega merele, muudkui kõneleme. Samasuguse helluse osaks saavad nii merel kividel koha leidnud veelinnud kui ka pea kohal tiirutavad pääsud. Iga külalise jaoks leidub kunstniku tütrel lahkeid sõnu ja häid soove.

Soojalt meenutab Tiina Uutmaa oma lapsepõlve ja vanemaid. Naine räägib, et isa sünnikodu oli Altja külas, ent sõja ajal oli Richard Uutmaa omakaitses, tema vend aga laskurkorpuses. Keegi ei tea, mis oleks saanud siis, kui vennad metsas kokku oleks juhtunud. «Isa ei andnud keegi üles, ehkki räägitakse, et eestlane on kange ülesandja. Tema näitel see tõsi pole. Muidugi, me ei julenud, olgugi et tahtsime, oma kodu tagasi saada. Isa valutas väga mahajäänud kodutalu pärast südant, elu lõpuni oli Altja talle armas,» kõneleb Tiina Uutmaa. Kuna Eismal leidus sobiv maja, sattus nõnda, et perekond Uutmaast said Eisma küla esimesed nii-öelda untsakad. «Öeldi, et ostsime suvila. See pole suvila, vaid ikka kodu. Meri oli isale aknast olemas, see oli tähtis.»