Heigo Teder: “Vastuseta küsimused kriibivad su hinge”

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Meelis Meilbaum

Rakvere teatri Kolakambris esietenduv näidend “Neetud” kõneleb kirglikult inimese sisemistest hirmudest. Lavastaja Heigo Teder tunneb selles vuhisevat tuuleiili.


Miks valisite lavastamiseks just Sarah Kane’i debüütnäidendi “Blasted” (Neetud)?
Olen kindel, et inimene ei “avasta” materjali, vaid näidend leiab ise tee lavale. Järjekordse kummalise juhuse tahtena ja erinevate asjaolude kokkulangemise tagajärjel jõuabki Kane’i näidend eesti keelde tõlgituna just selle lavastustrupi mängituna just nende inimeste ette, kes omakorda juhusest või ettemääratud saatusest suunatuna kohtuvad näitlejatega Kolakambris.
Kõik tegevused, mida me elus teeme või loome, on seotud küsimustega: miks, kuidas, mille pärast, miks mitte teisiti, miks just mina. Neile küsimustele ei ole lõplikku vastust. Kui need vastuseta küsimused kriibivad su hinge ja ei lase öösel magada, kui need panevad sind nutma, naerma ja vaimustuma, siis võid vast olla õnnelik, sest sinu elu läheb sulle korda.
Sa ei ole robot, kes tammub päeva hommikust õhtusse, vaid sa hingad ja koged igat hetke oma elus täisväärtuslikuna. Mõned hetked on kibedamad, teised jälle magusamad. Sa ei ole ükskõikne. Kuid teadmine, et ühel päeval ootab sind ees kannatlikult oma aega ootav surm, paneb meid kiirustama, ahmima, tarbima – leidkem selles mõttetus võidujooksus, mille kaotajaks me oleme taevaste poolt nii ehk naa määratud, siiski aega ka iseenda jaoks. Äkki teatrisaalis avastame, et meil kõigil on samad vead ja konarused. Et peale minu on mu kõrval inimesed. Et mina pole teistest parem. Võib-olla sellepärast Sarah Kane’i näidend jõuabki Rakvere teatri Kolakambris esietenduseni.
Meie versioon Kane’i loost keskendub inimese sisemistele hirmudele ja kaasinimestelt abiotsimise meeleheitlikule püüdlusele. Laval on klassikaline inimestevaheline suhtlemine, mis on aus, kirglik, vahetu ja hirmutav ühekorraga. Tegelaskujud on pärit meie ümbert, meile tuttavast taustsüsteemist. Me ei näita näpuga, ei süüdista kedagi, ei anna ühtki võtit, kuidas teistmoodi elada. See on kui tuuleiil, mis vuhiseb silme eest läbi – mõni unustab kohe, teine aga võib-olla saab tuge ja tuult purjedesse, et südikamalt homsele päevale vastu seilata.

Teie esiklavastus oli mäletatavasti naistele keelatud, nüüd lavastate tüki, mida teater “ei soovita alla 18aastastele”. Miks sellised materjalid? Miks on vajalikud piirangud? Mitte üksnes selleks, et asja põnevaks teha, loodan.
Esiklavastus “Vana-Paks maurab ja jaurab” oli tänukummardus mu lemmikautorile Charles Bukowskile, kelle meeletult rikkalikku luulevaramut millegipärast pole eestindatud. Tahtsin seda tühimikku täita. Luuletusi tõlkides tabas mind aga mõte, et milleks rääkida teise mehe lugusid ... meil kõigil on omad luukered kapis.
Et saaks elus edasi minna, lasta hingest deemonid valla, otsustasin ausalt ja varjamata rääkida iseenda hirmudest ja painajatest ja reaalselt mu elus juhtunud sündmustest. Need olid meestejutud, otsesuhtlus publikuga, milles oma kindel koht nii alkoholil kui sigarettidel. Ei mingit viha naiste vastu, olgem ausad, tänu teile me üldse siia ilma sünnime, tänu teie toetavale õlale me siin maailmas ka hakkama saame.
Tagantjärele oli rõõm kuulda, et nii mõnigi mees publiku hulgast võttis ühendust oma lähedastega, kellele elus haiget oli teinud, ja palus vabandust oma egoistliku käitumise pärast. Me muretseme ainult oma perse pärast, jah, sellest pääsu pole, kuid proovigem mitte teistele haiget teha. Ela ja lase teistel elada.
Mis puutub piirangusse 18 eluaastat ... siis meie ühiskonnas loetakse seda, parema süsteemi puudumisel, teatava elukogemuse ja -küpsuse tähiseks. Kindlasti on ka erandeid, kuid need pigem kinnitavad reeglit. See soovituslik piirang on pandud pigem selleks, et kaitsta publikut. Kolakambri lavaspetsiifika on nimelt väga otse-ja-näkku. See on lähidistants, kus näitlejad asuvad publikust käesirutuse kaugusel, ja kui laval on materjal, mille intensiivsus põleb sinise leegina, siis mõnedest misanstseenidest tahaks noort teatrisõpra säästa. Olgu neil lapsepõlv pikem, ega elu eest ära ei jookse, küll saabub aeg, mil nemadki leiavad end vana Williami teksti kütkes ja küsivad iseendalt hulluse piiril kõikudes tema sõnadega “kas tõsta relvad hädamere vastu ja vaev lõpetada? Surra, magada, ehk undki näha?”

Mida suudavad roppused avada enamat, kui suudab seda tsiviliseeritud kõnepruuk?
Roppus? Kui see on pelgalt mölisemine – üleolev, pahatahtlik, põlastav frivoolsus, siis loomulikult ei ava see midagi.
Tühjust ei saa avada ja vaakumit vormida. Kui aga tegemist on väge täis sõnaga ja see tuleb südamepõhjast, lajatades oma purustava maksahaagi sulle siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad, on ropp keelepruuk täitnud oma eesmärgi. Me kasutame ära kogu meie emakeele rikkalikkust, ja mõned sõnad ja mõttekäigud, mis üle rambi saali kanduvad, eiravad turvalist suhtluskeelt, ning hea tava nõuab, et me hoiataksime publikut ette. “Neetud” lavastuse tegelased on silmitsi piirsituatsioonidega, kus sõnad purskuvad suust laavana, valimata oma teed või suunda, eirates inimlikke viisakusvorme, raiudes oma teravate nurkadega maha kõik takistused, mis ei lase tegelaskujul oma eesmärke saavutada.

Miks toote “Neetud” välja Kolakambris, mitte väikeses (või hoopis suures) saalis?
Kolakamber on tegelikult laoruum. Külmladu dekoratsioonide hoidmiseks. Kuid see on müstiliselt hea auraga proovisaal.
See on suurepäraselt sobilik stuudiotööks, kus trupp saab otsida sõnade taga peituvat mõtet ilma välise maailma sekkumiseta. Turvaline kookon, mis kaitseb ja annab tuge, laseb inimese-mutuka tiibadel piisavalt elujõuliseks kasvada, et need kannaks teda publiku ees turvalisse kõrgusse.
Näitlejatehniliselt on tegemist erakordselt raske ülesandega. Samasugune pähkel kindlasti ka publikule – olla käesirutuse kaugusel tegelaskujudest laval. Samas võivad sellest lähidistantsist sündida ülimalt väärtuslikud haprad hetked, mida hea õnne korral on ehk võimalik tabada.

Mida oleks vaja veel lavastuse kohta öelda?
Aitäh Natali, Mait, Toomas – sain väärt õppetunni, ja seda Brjussovi “Tuhkur hobust” ma loodetavasti ei unusta. Aitäh, Rakvere teatri pere. Aitäh, kodused. Aitäh, inimesed, et olemas olete, üksi olla oleks kohutav. Ainult üheskoos suudame taevaste poolt meile määratud needust taluda.

TEATER
Sarah Kane “Neetud”.
Lavastaja Heigo Teder.
Kunstnik Gabriela Liivamägi.
Muusikaline kujundaja Arian Levin.
Osades Mait Joorits, Natali Lohk, Toomas Suuman.

Tagasi üles