Kolumn: peomuljeid

Martin Nõmm Foto: Erakogu

XIII noorte laulu- ja tantsupeost möödub peatselt kuu ning lõpuks on vihma- ja silmaveest kuivaks saanud ka rahvariided. Kuigi ilm algul tantsijaid säästis, said nemadki rongkäigus koos lauljatega ära kastetud. Laval jäid kuivaks vist ainult orkestrandid. Pidu jääb pikaks ajaks meelde kõigile, nii neile, kes võiduka lõpuni ligunesid, kui ka neile, kelle tulvavesi vahepeal koju viis, televaatajatest ja raadiokuulajatest rääkimata.

Tallinn on peonädala paiku veidi teistmoodi. Pea iga päev jäi silma segaduses tantsijaid, kes ei mõistnud, kuidas üks tramm saab lihtsalt keset tänavat peatuse teha. Veelgi enam tekitasid segadust ehitustest tingitud ummikud ja muudatused, millest isegi kohalikud sotti ei saanud. Ja kui juba lauljad linna saabusid, polnud bussides mõnel kellaajal ruumi isegi õhu jaoks. Ühel õhtul jäi muhedalt meelde üks poistekamp, kes inglise kolledži aknad lahti rebisid ja hakkasid näha olevat liiklusummikut vaimustusega kommenteerima.

Keskmisest veidi vanemal osalejal võis tekkida noorte keskel väike võõristus. Noortepeol on laval ka vanemaid lauljaid: üliõpilasi, korporante, õpetajaid, muid muumisid. Mõnikord on kavas midagi, mis elunäinud lauljat niivõrd enam ei kõneta. Või on läbimängudel ja liikumiste ajal kuulda lobisemist maailma asjadest, millest vanem generatsioon enam põrmugi aru ei saa. Aga siis jõuab kätte ühendkooride rivistus, ja ole sa vana või noor, kõik oskavad «Sepapoisse» laulda või orkestri eksprompti «Tüdruk, armastan päikest ja tuuli» kaasa õhata. Viimast paistsid oskavat isegi omavahel muidu vene keelt kõnelevad noored.