Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/03/21/1020742t1hed16.jpg)
Kuid kauneim kink siin elus
kaasas kanda on rõõm,
mis muusika võib meile anda …
Laupäeval, 17. märtsil, võtsin oma kaheksaaastase, pealinnast “maale” koolivaheaega veetma saadetud tütretütre kaasa, et minna temaga ta esimesele klassikalise muusika kontserdile.
Sellele lapsele oli see tõepoolest esimene tõsise muusika kontsert. Eelnevalt jagasin talle selgitusi, millisele üritusele on minek. Rääkisin, millised pillid on kammerorkestris ja millist muusikat orkester mängib. Paljudest põnevatest multifilmidest, nagu “Pähklipureja” ja “Luikede järv”, olid helilooja Pjotr Tšaikovski nimi ja muusika verivärskele kontserdikülastajale juba veidi tuttavad ning nii suundusimegi Rakvere gümnaasiumi Virumaa Kammerorkestri kontserdile, mis kandis intrigeerivat ja põnevat pealkirja “Hommage a P. Tšaikovski” (“Austusavaldus P. Tšaikovskile”).
See oli meie oma Virumaa Kammerorkestri 28. kontsert. Minul on olnud au kuulata neist 23 ja iga kord olen imetlenud, millise haruldase meisterlikkusega oskab orkestri looja ja dirigent Toivo
Peäske kavasid kokku seada.
Ning ainult muusika teeb üksnes mõnu.
Ju algusest saab rõõmsamaks meel,
keskpaik on parem veel
ja lõpp – see pälvib ainult kiidusõnu.
Laupäevane kontsert oli samuti
ootuspäraselt kõrgetasemeline. Ühtmoodi huvitavalt kõlasid nii vanameister Anton Arenski variatsioonid Pjotr Tšaikovski teemadel kui ka Tallinna muusikakeskkooli direktori Timo Steineri kohendatud palad Tšaikovski “Lastealbumist”, millega esmakordselt astus koos orkestriga üles Rakvere muusikakooli klaveriõpilane Anne-Ly Linde. Nii õrn ja hell oli noore pianisti etteaste ja samas ka nii kindel tema mäng koos orkestriga.
Minul puudub kompetentsus, et kommenteerida täpseid muusikalisi nüansse, aga toreda elamuse pakkus noore muusiku hingestatud, kuid samas siiras esitus.
Järgnevalt orkestri ette astunud Arvo Leiburi nime peaks iga ennast vähegi kultuuriinimeseks pidav inimene kindlasti teadma. Arvo Leiburi viiul hõiskas ja sillerdas orkestri ees, nagu oleks sellesse pugenud tuhat laulvat linnukest, kui ta esitas P. Tšaikovski “Mälestused kaunist paigast”, 3 pala viiulile ja orkestrile op. 42.
Eestis ja välismaal kõrgelt hinnatud ja tunnustatud interpreet tuli siia, et teha koostööd Virumaa Kammerorkestriga, ja andis endast kõige parema, mis tal meile pakkuda oli – oma suurepärase oskuse panna instrument helisema ja ajatuid meloodiaid laulma.
Arvo Leiburi koostöö ja esinemine on omamoodi tunnustus meie oma Virumaa Kammerorkestrile.
Ma ei tea, kuidas teised kuulajad oma emotsioone kirjeldaksid, aga minul oli hing kinni ja silmanurgast veeres pisar – nii kaunis ja täiuslik oli Arvo Leiburi mäng.
Kontsert lõppes Tšaikovski serenaadiga keelpilliorkestrile ja selle viimane pala “Finaal” (Vene teema) kõlas tõeliselt slaavilikult ja temperamentselt.
Pjotr Tšaikovski helget ja ajatut muusikat täis laupäeva õhtupoolik oli igal juhul vaeva väärt, et vahetada puhkepäevane mugav kodus konutamine kontserdile minemise vastu. Mis võib veel toredam olla, kui hea muusika tuleb tasuta otse koju kätte, ei pea väheseid eurosid raiskama hirmkallile bensiinile ega kulutama aega sõitmiseks Tallinna, Jõhvi või Tartu.
Minu väike tütretütar sai kena elamuse ja samas õppis esmakordsest klassikalise muusika kontserdist enda jaoks palju uut. Ta sai teada, et klassikalise muusika kontserdil osade vahel ei plaksutata, kuidas paiknevad dirigendi ees orkestris pillid ja kuidas kõlab pizzicato.
Kuid muusikal on hoopis
teine komme:
see kõlab täna, kõlab homme
ja läbi aasta meie meeleheaks
end pakub nii, et kes vaid
tahtma peaks
see võtku heaks!
Kontserdil saadud helgeid elamusi tumestasid aga kurvad järelmõtted. Rakvere parimas kontserdisaalis, gümnaasiumi aulas, oli kuulajaid hõredalt. Rõõm oli vaadata, kuidas muusikakooli õpetaja kannul sisenesid saali kooli lõpuklassi õpilased, muusikakooli õpilasi oli ka noorematest klassidest, kes koos vanematega olid otsustanud veeta laupäevaõhtu kauni muusika saatel.
Nõutuks tegi teadmine, et meie kohalikud kultuuriinimesed ei tundnud vajadust tulla oma aplausiga toetama kodupaigas sirguvat ja tulevikus võib-olla maailmakuulsat noort pianisti ning samas ei pidanud oluliseks nautida väga tunnustatud ja lausa kuninglikult pärjatut viiulivirtuoosi.
Veidi nostalgiliselt mõtlen neile aegadele, kui Arvo Pärdi noorusajal tegutses Rakveres legendaarne ja innustav muusikapedagoog Jaan Pakk. Soovin, et meil oleks hästi palju Jaan Paku sarnaseid õpetajaid, kes oma õpilasi mitte ainult programmi järgi ei oskaks õpetada, vaid oskaks õpilasi ka kaasa haarata uutesse ja huvitavatesse ettevõtmistesse, olgu selleks siis klassikalise muusika kontsert. Alati ei pea ettevõtmisi raskes rahas mõõtma ja alustama La Scalast või Carnegie Hallist – Virumaa Kammerorkestri kontsert gümnaasiumis oli tasuta.
Ma ei pretendeeri raudkindlale tõele, et põhjuseks on õpetajate madal palk, suur töökoormus või muud maailma tabanud globaalsed mured.
Minu kummardus neile õpetajatele, kes on hariduse ja eelkõige harituse alustalad, tõeline maa sool, kes kasutavad igasuguseid võimalusi, et oma õpilaste silmaringi laiendada ja noori igakülgselt harida.
Unistustes kujutan ette õpetajat, kes klassis räägib õpilastele Venemaa ajaloost ja kultuurist, millesse kindlasti kuulub Pjotr Tšaikovski. Seletab ajaloo ja kultuuri vaatenurgast, milline oli elu Venemaal sellel ajal, kui Tšaikovski oma surematu loomingu helikeelde jäädvustas, milline oli helilooja seos Eestiga, ning lõpuks kutsub ja innustab see õpetaja oma õpilasi koos temaga otse koju kätte toodud klassikalise muusika kontserdile minema. Poisid panevad endale selga ülikonna ja seovad ette lipsu, tüdrukud sätivad end peenemasse tualetti, sest ei näita lugupidamist mitte ainult esinejate, vaid eelkõige iseenda vastu.
Pärast kontserti korraldab järgmises tunnis arutelu ja noored saavad selgemaks seosed ajaloo, kultuuri, moe ja muusika vahel 19. sajandi II poole Tsaari-Venemaal.
Sellise õppetunni oleks osalised saanud ju tasuta, boonusena veel kena kevadise koosolemise, kauni ja ajatu muusikaelamuse omakandi noore tulevikutähe ja maailmas kõrgelt tunnustatud interpreedi esituses. Kas on see üksnes unistus?
Kõige kurvem on meel nende inimeste pärast, kes lihtsalt ei viitsinud loobuda laupäeval õdusast diivanist ning kahjuks ei saa nad enam iial teada, millisest heast ja ilusast elamusest nad ilma jäid.
Kena kevadet ja uusi põnevaid kontserdielamusi meile kõigile.
Luuleread on Georg Philipp Telemanni
tekstist uusaastakantaadile “Die Music,
als der edelste Zeitvertreib”,
tõlkinud Jaan Kross.