Ometi on see ka probleem: jäätmed, mida inimtegevus tekitab, on keskkonnaprobleem, need on probleemiks meie tervisele, elusloodusele, õhu ja vee kvaliteedile, taimestikule. Mikroplastijääke leiduvat isegi meie silmas ja lootevees emaüsas.
Aga oluline on mõista, et jäätmed ei ole mitte ainult jäätmeettevõtete probleem. Need ei ole ka riigi või kohaliku omavalitsuse probleem. Jäätmed ja nendega hakkama saamine on meie kõigi ühine vastutus – ühine probleem. See tähendab ka, et jäätmetega hakkama saamiseks peame mõistma, et ringmajanduse toimimisel, kus see, mis loodusest on kord võetud, jääb ringlusesse võimalikult pikaks ajaks, on oluline ka tegevusahel: kõik asjaosalised peavad süsteemi toimimiseks tegema oma osa. Jäätmetekitaja, tarbija osa on selles tsüklis lihtne: materjalid või jäätmeliigid tuleb eraldada teineteisest tekkekohal ehk kodus ja need ka liigiti käitlejale üle anda. Vastasel juhul on ka järgmised ringlussevõtuetapid oluliselt keerulisemad ja ressursimahukamad. Teisisõnu, kodus tekkivad jäätmed tuleb liigiti koguda (koduses kõnepruugis sortida) ja ka panna eraldi jäätmekonteineritesse, muidu on nende käitlusvõimalused piiratud vaid põletuse või ladestamisega.
/nginx/o/2023/07/13/15452703t1h9e11.jpg)
