Kolumn: maa põleb

Urmas Nõmmik. Foto: Fred-Erik Kerner

Augusti teisel päeval sain Saksa ajalehest Frankfurter Allgemeine Zeitung teada, et kätte oli jõudnud globaalse ületarbimise päev. See märgib päeva, mil inimkond on ära kulutanud ressursi, mis on vastaval aastal taastuv. Pärast seda päeva tarbitakse ressursse rohkem, kui maakera võimaldab. Riigiti on pilt erinev ning ei ole mingi üllatus, et ökoloogilises mõttes elavad võlgu esmajoones tööstusriigid ja paremad on lood arengumaades. Kes soovib rohkem teada saada, näiteks arvutuskäigu kohta, otsigu internetist üles Global Footprint Networki lehekülg.

Samal ajal arenesid Põhjamerel Hollandi ranniku lähedal dramaatilised sündmused. Uusi autosid vedaval kaubalaeval Fremantle Highway puhkes 25. juulil tulekahju ning alles selle nädala neljapäevaks sai selgeks, et suurem ökoloogiline katastroof on õnnestunud ära hoida. Põlengus vabanenud kemikaalid on siiski juba lendu läinud ja merre uhutud ning neid ei kogu miski enam kokku. Põlengu põhjust veel selgitatakse, ehkki kahtlustatakse lastis olnud elektriauto akut. Sellegipoolest räägivad asjatundjad, et elektriautode transpordi ohutus on reguleerimata. Autod pakitakse tihedalt üksteise kõrvale nagu silgud pütti. Nende juurde ei pääse ja pealegi ei ole võimalik neid tavapäraste kustutusvahenditega kustutada. Autode tootjad ja vedajad ei olevat veel suutnud kokku leppida selles, kes vastutab probleemide korral. Järeldus: nii tootjaid kui ka vedajaid huvitab vaid kiire kasum, mitte tagajärjed.

Ja veel, selle kõigega samal ajal loen Kanada põlisrahva päritolu ajakirjaniku Brandi Morini sotsiaalmeediapostitustest värskest, aga tüüpilisest konfliktist Ameerikas. Kanada ettevõte Lithium Americas Corp rajab Nevada osariigis USA-s Põhja-Ameerika suurimat liitiumikaevandust. See õigus on antud 41 aastaks. Protsess vajavat aastas 1,7 miljardit liitrit vett. Seda preerias ja poolkõrbelisel alal, kus veeküsimus on erakordselt tundlik.