Kaemus: «Barbie» pakub äratundmisrõõmu kunagistele väikestele piigadele

Barbie Foto: Freedom Finance

Kas mäletate veel, kui välja tuli esimene «Lelulugu»? Aasta oli 1995, Eestis linastus mänguasjade salaelu avav film aasta hiljem. Mul on tunne, et 2014. aastal linastunud «Lego film» ja kohe päris kindlasti ka «Barbie», mis tänavu juba esimesel

kinonädalal vaatajarekordeid purustanud, on mõneti «Leluloo»-laste täiskasvanuea lohutusfilmid. Lubage, ma selgitan.

Nimetagem seda keskea- või mis tahes kriisiks, aga igal inimesel jõuab kätte moment, kus väga klaarilt saabub taipamine – täiskasvanuelu ei ole üldse niisugune lust ja lillepidu, nagu lapsena paistab. Inimeseks olemine on väga keeruline ülesanne ja tõik, et ise peab olema nagu Pipi Pikksukk – end magama, koristama ja sööma kamandama –, on selle juures väikseim. Selgelt meenub, kui hea oli olla laps. Seega, needsamad pealtnäha lapselikud filmid puudutavad just täiskasvanutes närvi, mis muidu argiellu ära kaob.

Nii ei olegi imestada, et «Barbie» nii menukaks osutunud on. Nukumängudega üles kasvanud tüdrukud, kellest on saanud naised ja emad, võivad kinotooli istudes end ära tunda. Mitte ainult igati universaalsete nukumänguelementide tõttu (mida filmis ohtralt on ja mis sõltumata vaataja east või geograafilisest asupaigast paistavad olevat üheti mõistetavad), vaid ka tajudes, et mingil veidral kombel paistavad sarnased olevat mured ja rõõmud, millega tüdrukud ja naised maailmas silmitsi seisma sunnitud on.