Nädala kaja: suvepimeduse kiituseks

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Võibolla oleks paslik täna kirjutada augustikuu kõige kuumemast päevast (mis teadjamate sõnul muuhulgas olnud ka selle suve viimane troopiliselt kuum päev), oodatud ja kardetud (ja meist siiski õnneks mööda läinud) tormist, nädalavahetusel rannaküla enda valdusesse võtvast ja ajutiselt Briti saarestiku osaks muutvast Viru Folgist või otsekui üleöö lettidele ilmunud koolikaupadest. Võibolla ka linnuses nunnumeetrit kergitavatest jänkupojudest, karujahist või kohtukulli tegemistest. Ent mõte liigub hoopis teist teed.

Nimelt tabasin eile rattaga õhtust tiiru sõites suvepimeduse saabumise. Sellesama, mille Tove Jansson on oma «Suveraamatus» nii suurepäraselt sõnastanud. «Iga kord lähevad ööd täiesti märkamatult pimedaks. Teed ühel augustiööl õue asja ja ühtäkki on kõik kottpime, maja ümber lasub suur soe must vaikus. Suvi küll kestab, kuid sellel pole enam elu sees, see on seiskunud, kuigi miski ei närtsi, ja sügis pole veel valmis tulema. Tähti ei ole veel, ainult pimedus.»

Pidurdasin siis kesk sõitu ja seisatasin, et tunnetada seda täiuslikult filmilikku momenti. Kaugel põldude pool paistis hiilivat udu, pea kohal kõrgel tumeneva taevavõlvi all lõpetasid päevaseid kaari piiritajad. Üle tee hüppas tilluke konn. Ritsikad saagisid, kuulda ei olnud ühtegi muud heli. Lõhnas tuttavlikult – mitte veel kõdu ja niiske sügise järele, aga õhust oli tunda, kuidas suvi seisab paigal. Leitsak on taandunud, (oleme leppinud, et enne uut suve teda enam oodata pole), ent mantli jaoks on veel vara. Aeglaselt saabuv suveöö pimedus mähkis kõik endasse nagu sametine tekk, erksad suvepäeva värvid asendusid nagu muinasjutufilmis sügavtumeda tonaalsusega. Selline loodusest antud väljahingamise hetk peale pikka lustimist. Võta ainult ja püüa kinni!