Kolumn: ood taaskasutusele

Mari Weber Foto: Erakogu

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes veel üldse ei taaskasutaks? Ma pean silmas sääraseid tõupuhtaid põhimõttelisi uute asjade haisid, kelle jaoks teise ringi kauplus juba kaugelt kopituse järele haiseb. Mina enam õnneks ei tea, kuid keegi kusagil kunagi rääkis, et selliseid isendeid veel eksisteerib.

Aga mis siis? Eks pea ju olemas olema ka uue kraami tarbijaid, et nende asjad siis mõne aja pärast kirbukate riiulitele jõuaksid. Ringlus peab kusagilt alguse saama. Kuid praeguseks peaks vast iga vähegi planeedi käekäigust hooliva inimese teadvusesse olema jõudnud fakt, et uusi asju on liiga palju. Ka taaskasutuspoodide riiulite jaoks ülemäära palju. Kuid asjademasinad töötavad endiselt täistuuridel, sest majanduslangus on sõimusõna ja masinavärgiga seotud olevad inimesed peavad saama palka.

Kusagil võiks aga siiski olla üks tarbimiskultuuri reguleeriv pult, millel suur punane pausinupp uue kraami tootmisele. Kui see juba kord alla muljutud, organiseeruks ehk ka muu – inimene õpiks taas ise asju parandama, miks mitte ka looma, ehitama, meisterdama, ehk isegi kilekotte uuesti pesema. Mitte selles nõukaaja «kõigest on puudus»-tähenduses, vaid «ma oskan teha ise, ma hoolin oma asjade elueast ja käekäigust, ma taaskasutan seda, mida keegi teine enam ei vaja, ning ma ei vajagi tegelikult nii palju»-tähenduses.