Kolumn: kultuur ja (suve)elu

Teet Suur Foto: Inna Grünfeldt

Suviste kultuurisündmuste maratoni lõpusirgel on kõik need, kes tõesti tahavad igale poole jõuda, kõike kogeda ja näha. Kui muru niidetud, marjad korjatud ja õhtustest grillimistest rutiin kujunenud, tekib vajadus ennast kultuursena tunda ja näidata. Vähe pidulikum suvine riietus, sääskede, õhtuse jaheduse ja vihma vastu midagi kaitseks kaasa ja teele.

Paarkümmend aastat kestnud suveteatrite edu pakub kultuurihuvilisele suve meenutama jäävaid kõrghetki. Suvised teatriprojektid toovad «saalidesse», mis enamasti ikka vabas õhus, ka neid, kes läbi pori ja sügisvihma või talviste lumehangede teatrisse tihti ei rühi. Mida pakutakse, seda on tõesti igale maitsele. Suurem osa liigitub harjumuspärase teatriformaadi alla, kui veidi laiemalt vaadata, leidub kontserdisarju, ooperi- ja muusikafestivale, erinevat laadi meelelahutuslikke muusikaliseid vaatemänge, klassikatöötlusi, mis toodud ehedamasse keskkonda ja seni avastamata paika.

Eks suviste teatriprojektide mõtteks peakski olema eelkõige see, et kasutada neid võimalusi, mida talvehooajal pole. Eelistatud on ikka vabaõhuetendused, sest nii mõnegi suvel teatrisaalis toimunud etenduse planeerimata osaks on saanud etenduse peatamine ja õhupuudusest minestanud vaataja pingiridade vahelt välja transportimine. Aga tänu paljudele suveteatriprojektidele on olemas valikuvõimalus, milliseks oma suvine kultuuriprogramm kujundada. Kuigi publikut igatsevad kõikvõimalikud korraldajad, saavutab teater ikkagi enamasti täissaale. Ja suvi pole veel läbi. Augustikuussegi mahub veel esietendusi ja muidugi menukateks osutunud projektide lisaetendusi. Ja need, kel piletit sellel suvel ei õnnestunud saada, loodavad uut võimalust järgmisel suvel. Alati on parim reklaam just tänulik publik, kes head sõna levitab. Õlakehitus küsimusele, et kuidas oli, publikut juurde ei too.