Mustad mäed. Isa käed

Väike sadamalinn Petrovac. Foto: Erakogu

Kaks kassikest, küllap õde ja vend, üks must ja teine oranži-valgekirju, lippavad igal hommikul meie kutse peale koduväravast välja ning tervitavad meid. Miilustades, paide all mõnuledes. Saledad ja rõõmsad ning hoolitsetud.

elles pole midagi iseära­likku, küll on seda aga tõik, et Montenegro on kasside maa. Kiisusid on igal pool. Ja nad ei ole hirmunud kodutud, ehkki kodu ei ole ilmselgelt kõigil. Ei, nad on sümbolloomad ja seetõttu erilise tähelepanu all, austatud ja hellitatud. Nii mõnelgi, olgu bussijaamakassil või keset vanalinna munakivitänavat peesitaval kiisul, on nina alla pistetud peotäis krõbinaid või lahtine pakike konserviga. Veekausikesed ootavad joojaid tänavanurkadel ja põõsaste all. Avali uksega panga leti ees peseb end hoolikalt üks loomake. Juuksuritöökoja paokil ukse vahelt on näha kiisut, kes sügavas rahus juukselõikust ootava kliendi tooli kõrval magab. Kohvikutes siblib neid tarkpäid tihti, mõni julgem tõuseb tagajalgadele ja koputab käpaga külastajale vastu külge: mis sa annad?

Paistab, et kassid on kuningad. Foto: Erakogu