Kolumn: õnn või vabadus

Peeter Raudsepp. Foto: Marianne Loorents

Mõtisklen veidi õnne ja vabaduse vastuolust. Kuna teatris käivad uue komöödia «Ettevaatust, õnn!» proovid, keerlevad mõtted paratamatult nende teemade ümber. Kui proovisaalis huvitab mind selle vastuolu koomiline ja intiimsem pool, siis kolumn pakub võimaluse abstraktsemalt meeliskleda.

Õnn ja vabadus. Esmapilgul ei peaks siin mingit vastuolu olema. Ainult vaba inimene on õnnelik, ainult õnnelik inimene on vaba. Ideaalis oli see küll kunagi nii, aga enam mitte. Ajaloolane Yuval Harari kirjutab ühes oma raamatus meid üsna lähiajal ootavast õnnelikust tulevikust. Nimelt lasevad inimesed naha alla paigaldada kiibi, mille abil saab pidevalt jälgida kehas toimuvaid füsioloogilisi protsesse ja andmete põhjal registreerida vähimadki hälbimised normist. Sedasi muutub ka kõige hullemate haiguste, näiteks vähi, avastamine väga kergeks. Patoloogiad kõrvaldataks nii varases staadiumis, et see oleks valutu, odav ja tõhus. Milline perspektiiv pikendada tunduvalt valude ja haigusteta ehk siis õnnelikku elu!

Aga samas. Kiibiga saaks kogutud andmeid kehatoimingute kohta kasutada inimeste käitumise mõjutamiseks. Füsioloogiliselt teab keha, kas ta midagi vihkab või armastab, enne kui see aisting meile endale teatavaks saab. Sellest imelühikesest ajavahest piisab, et sööta meile ette vajalik pilt või muusikapala, meid kas veel rohkem ärritada või maha rahustada. Põhimõtteliselt muutuks reaalsuseks meie mõtete lugemine ja vabadusest ei saaks juttugi olla. Aga me tunneksime ennast õnnelikult. Väga õnnelikult, sest ega me varsti seda vastikut «pealtkuulamise» mõtet enam mäletakski – sest oleksime terved ja õnnelikud. Ulme? Kahjuks mitte.