Kolumn: ikkagi inimene

Raul Orav. Foto: Erakogu

On arvatud, et juhitakse protsesse, mitte inimesi. On arvatud, et juhitakse inimesi, mitte protsesse. Sõltuvalt kontekstist ja situatsioonist olevat parem üks või teine. Tegelikult on oluline, et kõik teeksid seda, mida nad peavad tegema, sel juhul teevad inimesed oma tööd võimalikult hästi. Küsimus on selles, kas inimesed reageerivad välismõjudele adekvaatselt või mõtlemata ja nägemata. Vahest on siin kohane paralleel robotitega kui inimtüübiga – tuleb hinnata, kas inimesele sobivad automaatsed tegevused rohkem või vähem.

Tuleb teha kõik selleks, et inimeste annetest ja puudustest aru saada, et mõista, milles oleks vaja areneda ja milles oleks vaja aidata. Üks viis selleks on seada ühised eesmärgid, leida väärtused ja luua filosoofia. Ilmselt on raskem juhtida, kui ollakse inimene, kes aitab igast olukorrast välja, annab vastuseid ja on kogu aeg olemas. Õige juht paneb inimesed mõtlema ja õigeid küsimusi esitama ning ta suunab küsimustega. Seda, mida külvad, seda ka lõikad. Inimesed pole sellised, kellelt oodata tuima käsutäitmist ja reeglite järgimist. Me peaksime hoolitsema selle eest, et inimeste potentsiaal oleks kasutatud ja seda oleks avardatud. Kuidas sina seda viimati tegid?

Oluline on avatud ja usaldusväärne õhkkond, eriti pingelistes olukordades. Me oleme meeskonnana tervik ja seda tuleb töötegemisel arvestada. Vähemalt tööasjades ei saagi olla liialt individuaalsust, on kollektiivne töö. Liiga egoistlik tegutsemine ja teiste märkamata jätmine viib selleni, et kõik seisavadki enda eest. Nii ei saa rääkida ühisest arengust.